Kaheksalapselise pere unistus – saaks vanasse loomalauta lastele toad

Kristi Ehrlich
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Margot Karton ja Andres Ojamäe vaatavad nukralt toanurka, kus osaliselt maha rebitud tapeet paljastab soojustamata palkseina. Tapeedi jaksaks pere ise osta, kasvõi ühe seina jagu, aga ...
Margot Karton ja Andres Ojamäe vaatavad nukralt toanurka, kus osaliselt maha rebitud tapeet paljastab soojustamata palkseina. Tapeedi jaksaks pere ise osta, kasvõi ühe seina jagu, aga ... Foto: Marianne Loorents

Margot Karton ja Andres Ojamäe vaatavad nukralt toanurka, kus osaliselt maha rebitud tapeet paljastab soojustamata palkseina. Tapeedi jaksaks pere ise osta, kasvõi ühe seina jagu, aga ...

Maja, milles pere elab, on vana ja kehvas seisus ning nõuab suuremahulisi töid, mida pere rahakott ei võimalda. Pole ju mõtet seina tapeetida, kui selle taga ulub tuul. “Suur asi vajab aga suurt raha, mida pole,” tõdeb pereema.

Soojustus ongi peamiseks mureks – maja voodri all on tühjus. “Küttes läheb küll kiiresti soojaks, sest maja on madal, aga kiiresti jahtub maha ka. Eriti külma ja tuulise ilmaga,” tunnistab Margot Karton, kes krõbedamate miinuskraadide korral kütab kaks korda päevas. Põrandad on sellest hoolimata jahedad. Eriti vanas köögis, mis ruumipuudusel tehti ümber elutoaks. Selles nurgas, kus varem oli kraanikauss, on põrandalauad mädanenud ja põrand veidike auku vajunud.

“Praegu on see koht kapiga kaetud, et külma nii palju sisse ei tuleks,” viipab Margot Karton suure kapi poole.

Kadila külas asuvas majas on pere elanud juba kümme aastat. Esialgu üüriti maja Vinni vallalt, kaks aastat tagasi osteti see aga omavalitsuselt välja. Peale seda, kui maja pere omaks sai, hakati ka remonti tegema. “Enne polnud julgust, kuigi raha oleks olnud ehitamiseks rohkem,” lausus Margot Karton, pidades silmas seda, et praegu on ta lapsehoolduspuhkusel, siis aga käisid nad abikaasa Andres Ojamäega mõlemad tööl.

Selle kahe aasta jooksul on midagi õnnestunud ikkagi ära teha. KredExi toetusega ehitati välja pesemisruum ja köök viidi uude kohta, osa aknaid on ära vahetatud, vesi toodi majja sisse ja rajati kanalisatsioon, mis reovee välja juhib. Nüüd oodatakse kevade saabumist, et saaks asuda KredExi toel katust ja järgmisi aknaid vahetama.

Pere suureks unistuseks on kõrval asuva vana lauda väljaehitamine, et sinna saaks suurematele lastele rajada toad – nii-öelda majapikenduse, sest praegu valitseb ruumipuudus hoolimata sellest, et kõik kaheksa last kogu aeg kodus ei ole.

Nädala sees on pereema hoole all neli järeltulijat, neist noorim natuke vanem kui aastane. Nädalavahetusel, kui koju tulevad ka ülejäänud lapsed (vanim 21aastane), mõni neist koos kaaslasega, on pere koguni üheteist-kaheteistliikmeline.

“Vanemad lapsed tahavad ikka rohkem omaette olla, väiksemad siblivad kogu aeg,” selgitas Margot Karton, miks on just suurematel lastel suur soov saada lisaruumi, mis annaks neile natuke privaatsust.

Samas tunnistab pereema, et eks see juurdeehitus suur unistus on. Abikaasa Viru-Jaagupi farmis teenitav palk, emapalk ja lastetoetused lähevad igapäevaeluks – lastele riieteks ja kõhutäieks.

Kaks autot selles peres on hädavajalikud, mitte luksusasjad, ja Margot Kartoni sõnul on kahe autoga sõites kütusekulu väiksem kui ühe autoga edasi-tagasi vurades, et kõik tööle, kooli ja lasteaeda saaksid. Seejuures peaks ema lausa taksojuhti mängima.

Autota ei pääseks ka apteeki ega poodi, kas Vinni, Pajustisse või suuremate ostude korral Rakveresse, kust saab kõik vajamineva korraga kätte. Et pere üks lastest põeb epilepsiat, on tarvis aeg-ajalt Tartus arsti juures tervist kontrollimas käia – sellekski on auto hädavajalik.

Ja ootamatud väljaminekud on paratamatud. Möödunud aastal jäi katki läinud auto pärast ära pere ühine sõit Tallinna loomaaeda. “Väiksesse autosse kõik ei mahu ja kelle sa siis ikka maha jätad. Siis on parem üldse sõit ära jätta,” kõneles Margot Karton, milliseid valikuid suurel perel teha tuleb. Seda heldinumalt meenutati varasemaid käike Vembu-Tembumaale ja Vudilasse.

Hiljuti viis pere rahakotist suurema summa nende koer, kes operatsiooni vajas.

Seda, et peres on rohkesti lapsi, ei kahetse pereema ja -isa kõigele vaatamata. “Küsitakse, milleks nii palju lapsi vaja. Lapsed ongi mu elu mõte,” vastab Margot Karton kõigile etteheitvatele küsimustele.

Ja eks perel on ka neid aegu, kui ootamatuid väljaminekuid ei ole ja rahaga tullakse ilusasti toime.

Loomasõbrad ulatasid perele abikäe

Häiriva kõne peale, justkui väärkohtleks pere ühekuuseid kutsikaid, Kadilasse kohale tõtanud MTÜ Virumaa Loomasõbrad leidis eest hoopiski vahva pere, kes oma lemmikutega hästi ümber käib ja pigem ise puudust kannatab.

Nii otsustas MTÜ postitada Facebooki üleskutse pere abistamiseks.

MTÜ Virumaa Loomasõbrad eestvedaja Mariliis Martõnova sõnul on üleskutse peale pakutud lastele riideid ja jalanõusid, aga ka mööblit, ehitus- ja viimistlustarbeid, abikäsi ehitamisele ning palju moraalset tuge.

Rahaline toetus on tagasihoidlikumaks jäänud – praeguseks on pere tarvis kogunenud umbes 300 eurot.

MTÜ-le on see esimene kord ühe pere abistamiseks välja astuda, tavaliselt tegelevad nad ikka hätta sattunud loomadega.

  • 21,6% Eesti elanikkonnast elas 2014. aastal suhtelises vaesuses, absoluutses vaesuses 6,3%.
  • 21,1% Lääne-Virumaa elanikkonnast elas 2014. aastal suhtelises vaesuses ja 6,6% absoluutses vaesuses.
  • 4. kohal asub Lääne-Virumaa suhtelise vaesuse indeksi järgi Eestis. Vähem tajuvad vaesust ainult Harju-, Tartu- ja Läänemaa elanikud.
  • Eestimaal elas 8% palgatöötajatest 2014. aastal suhtelises vaesuses, neist 2% absoluutses vaesuses.
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles