Väike prints Mukk õnneotsingul inimkõrbes

Inna Grünfeldt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väike Mukk (Alo Kurvits) on tulvil rõõmsat energiat ning valmis kõiki aitama, kuni tal saab inimeste kalgist egoismist villand: ta sulgub erakuna oma kodumajja ega kõnele enam kellegagi.
Väike Mukk (Alo Kurvits) on tulvil rõõmsat energiat ning valmis kõiki aitama, kuni tal saab inimeste kalgist egoismist villand: ta sulgub erakuna oma kodumajja ega kõnele enam kellegagi. Foto: Roomet Villau

Rakvere teatri “Väike Mukk” põhineb küll tuntud muinasjutul, kuid nagu dramatiseerija ja lavastaja Toomas Suumani puhul ootuspärane, avarduvad mõõtmed filosoofiani.


Kui lavastajate esietenduse-eelsete mõtete ühisosa laval nähtavaga on kõikuv suurus, siis Toomas Suumaniga on selge: kõik, mis öeldud, on ka tehtud. Enamgi – ta äratab vaatajas individuaalse seostevälja.
Idamaine muinasjutt räägib lugu meist enestest ning ärgitab endas selgusele jõudma. Ning enda ja maailmaga rahu tegema.


Lihtne eksistentsiaalsus


Toomas Suumani lavastus räägib tõsistest inimlikest asjadest, neist argielu alustest, nõnda kerges ja karges võtmes, et muinasjutt jääb muinasjutuks kõigi oma imede ja imepärasustega. Samas on elu põhiliste mõtete liin sedavõrd lakooniliselt täpne, et kulla, karra ja liikuvuse korrastatud kirevusest kostavad selged mõttehelid. Nagu tintinnabuli.
Multifilmilikult (seegi Suumani määratlus!) vaheldusrikkalt, kuid ometi mingi idamaise rahuga kulgev lugu pole sugugi nii lihtne, et enesestmõistetavalt väikese lapse tähelepanu terveks tunniks vallutada. Ometi jälgib pisimgi publik laval toimuvat väga pingsalt. Muuseas, kava tuleb alles etenduse lõpus, osana jõulukingitusest. Seni on Väike Mukk lihtsalt Väike Mukk. Nagu muinasjutus olema peab.


Väikesed ja suured vaatajad satuvad idamaade lummusesse nii sõnas, teos kui ka pildis. Saavad ehk isegi osaks idamaast ja tema tarkusest, mis kõneleb eluasjadest natuke teise nurga alt, ahvatledes ometi end ära tundma.


Madalad võlvid (kunstnik Kristi Leppik) muudavad inimesed ebatavaliselt suurteks, aidates sättida publiku Muki vaatenurgale võimalikult lähedale lisaks dramatiseerija loodud vaimsele ruumile ka füüsilises kontekstis.


“Väikese Muki” teksti mõnus naljakus muudab mahe-vahedalt reljeefseks Muki traagika ning paneb peegli silme ette meie igapäevase maailma mõttetule hädaldavale hullusele, kus datlikorvi lükkamisest, vaipade kloppimisest või raamatute lugemisest saab taak ja kinnisidee, rõõmutu rügamine. Inimesed tunnevad küll maksukoguja suhtluskoodi, millest Väike Mukk on siiralt puutumata, kuid ei mõista teist ega ennast. Ega oska olla õnnelikud.
“Aga miks?” küsib Väike Mukk iseenese ja maailmaga riius olevatelt inimestelt. Nad ei oska vastata. Nad rebivad, rabavad, sebivad, hädaldavad.


Kas märkamegi enam oma tänitavat kõneviisi: küll on naabri laps liiga tilluke ja küll on häda seda- ja teistmoodi. “Mis on teistmoodi, ajab hirmu peale, ajab naerma ja sõimama,” kõlab tähelepanek näidendi-isa lavastust saatvast jutustusest, tsiteerituna mälu järgi. “Halvad lapsed peavad saama karistada, sest muidu kasvavad neist halvad inimesed. Aga halba inimest pole kellelegi tarvis,” kõlab teine vägagi eluterve õpetussõna.


Ehkki Suumani teksti võlu peitub nüanssides, ei suuda meeled neid kõiki fikseerida. Mõttepärleid, tsitaate ja parafraase sööstab hulgi läbi õhu ja kõrvade ning loodetavasti jäävad need, mis pärast meelest kadunud, alateadvuse soppidesse uitama.


“Raske on ennast vaese ja viletsaga siduda. Raske on võõrast muret kanda. Nii oli ja nii jääb,” ütleb elutark isa paljasjalgse ja koduta Muki ees sulguvate uste kohta. Selles maailmas on positiivsus ja abivalmidus, millest pakatab noor Väike Mukk (Alo Kurvits), tõepoolest ebainimlikud omadused. “Aga äkki ma ei olegi inimene?” lööb Mukk kahtlema.


Saatus – naine kuldses maskis – juhatab Väikest Mukki sünnihetkest saati, suunab kogemusest kogemusse, mis kujundavad tema tee püha tõe või pigem püha teadmise juurde. Meelerahu täiuslikku üksindusse. (Justkui jätkuks Mukis “Üks joodik sõitis rongiga” Venja ja “Lese” Lese teema ehk moodustuks üksildusekolmnurk ...) “Tarkuse karistus on üksindus.”
Küllap teavad seda ka hommikumaa targad, kes teel Mukiga sama tähe poole. Targad jõuavad kuninglapseni, aga missugune on vanaks saanud Muki õnn eraklikkuses, kuhu on viinud teda kokkupuuted inimloomuse mitte kõige helgemate joontega, jääb vaikimisse. Vaid sügav kummardus isa ja poja suunas viitab, et Mukk on iseenda ja maailmaga rahujalal, ent kui palju kibestumise piisku on sadestunud tema helgesse hinge, jääb saladuseks.


“See, kes otsib, leiab tihtipeale seda, mida otsidagi ei osanud,” kõlab üks tarkusesõnu.
Ehkki laval südikalt toimetav sangviiniline Väike Mukk (Alo Kurvits) näikse lihtsameelsuseni terve mõtlemisega heasüdamlik mehike, kel pole aega liigsele targutamisele kulutada, on temas mingi hingesugulus melanhoolsusse kalduva Väikese Printsiga. Vähemasti Toomas Suumani käsitlusviisis.


Väike Mukk ja Väike Prints mõtlevad ehk pisut erinevatel tasanditel, kuid mõlemad küsivad lihtsaid, ent olemuslikult eksistentsiaalseid küsimusi. Nad hoolivad, toetavad, kuulavad. Üks suure käratseva rahvahulga keskel, teine oma tillukesel planeedil. Mõlemad jõuavad teineteisest sõltumatult – üks rohkem mõtluse, teine tegevuse kaudu - järeldusele: (suured) inimesed on ikka tõepoolest väga imelikud. Ja mõlemad lähevad ära iseendasse.


Õnnekõrberändurid


“Inimese ja tema õnne vahel on alati kõrb,” ütleb isa. Nii on kõrbki otsesemas või kaudsemas tähenduses neid kahte väikest vaimusuurust ühendav paik/tunne.


“Tean ühte planeeti, kus elab punase näoga härra. Ta ei ole kunagi lilli nuusutanud. Ta ei ole kunagi tähti vaadanud. Ta ei ole kunagi kedagi armastanud. Ta pole kunagi muud teinud kui ainult arvutanud. Ja terve päeva kordab ta nagu sinagi: “Mina olen tõsine inimene! Mina olen tõsine inimene!” Ja ajab enda uhkusest puhevile. Kuid see ei ole inimene, see on seen!” teab Väike Prints.

TEATER

• Wilhelm Hauff / Toomas Suuman “Väike Mukk”. Idamaine muinasjutt.
• Lavastaja Toomas Suuman.
• Kunstnik Kristi Leppik.
• Nimiosas Alo Kurvits.
• Teistes osades Liisa Aibel, Mait Joorits, Kertu Moppel, Anneli Rahkema, Eduard Salmistu, Velvo Väli, Kairi Kreek, Kristina Kreek ja Katrin Kalamets.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles