Teater noateral: Ülle Lichtfeldt festivalil Iraanis

Esmamulje Iraanist

Iraanist ei tea me eriti palju. See meenutab meie kahekümne aasta tagust riigikorda siin. Kõik on keelatud, keelatud, keelatud, kõik on karistatav - ja seal veel kümme korda hullem. Kui varastad, siis käsi maha, kui tüdruk saab lapse, siis loobitakse kividega surnuks. Mitte linnas enam, aga maal pidi seda veel esinema.
Teherani linn ise on kohutavalt kole, kuid väga puhas. Ta on lipp lipi peal, lapitud, seal on pommitamisi ja maavärinaid. Arhitektuurile erilist rõhku ei panda, kuid mošeed on toretsevad ja mukitud. Inimõigused on seal väga piiratud, pole mingit sõnavabadust. Valitsevad mullad.
Teheran on nii suur, et kogu Eestimaa inimesed kaoksid seal rahva hulka ära niiviisi, et keegi ei saaks arugi, et me seal oleme. See on miljonite linn. Publikut jätkuks, nii et võiksime kuid järjest mängida ja huvi on meeletu.

Näitlejad keset mässu

Kui seal oli mäss, oli meil proovipäev. Vaatasime seitsmendalt korruselt, et on tänavarahutused, ja mõtlesime, et läheme ka. Heaoluühiskonnast tulnud ei oska ju ohtu aduda.
Näitleja on pealegi uudishimulik ja edev, mõtlesime, et teeks salaja pilti, kuigi teadsime, et ei tohi. Arvasime, et oleme turistid ja meile see keeld ei kehti. Aga mingi sisehääl ikka hoiatas, et ära puutu kaamerat.
Seisime seal tänavanurgal – mina, Ago Anderson, Raimo Pass ja Külli Reinumägi. Politsei ja sõjavägi oli paigutatud nii, et iga meetri peal oli inimene. Saad äkki aru, et sind jälgitakse. Mõtlesin, et mis sa, Ülle, teed siin, sul on vaja lapsed suureks kasvatada ja koolitada; võib ju tulla mõni rumal kuul – mine ära! Imbusime minema.
Kui Andrus Vaarik kõhu pealt oma roosa kaameraga klõpsu tegi, nii ta kohe kinni võeti, käed raudu ja minema.

Julge retk basaarile

Ühel päeval, kui jäime Külliga kahekesi Teherani, otsustasime, et läheme basaarile. Võtsime linna kaardi ja käisime ära. Muidugi vaadati meid, aga mingit ohtu me ei tajunud.
Pärast meie võõrustajatiim oli üllatunud esiteks selle üle, kuidas me basaari üles leidsime, teiseks – kuidas me julgesime, ja kolmandaks – kuidas me ikka tervelt tagasi jõudsime.
Basaaril oli igasugust “Guccit ja Versacet” kõige rohkem, aga põnevad olid pannisuurused marjadest pressitud latakad, kile sees. Rebid sealt tüki ja sööd. Neid on erineva maitsega – granaatõuna ja ploomi, nad on maitsvad ja hapukad. Me ise kutsusime seda “turistide vereks”, et kõik kaduma läinud turistid tehakse kaubaks.
Riidekauba poole me ei vaadanud, vaipa ei toonud, aga mägedest ostsime kaasa kummalisi  hapendatud oliive, halvaad ja pähkleid, mis olid imeodavad.
Kauplemises pole nad sugugi pealetükkivad, nii et turul ja basaaril oli mõnus käia.

Leivategu mägikülas

Käisime jalgsi mägedes. Kõndisime sisseraiutud treppidest üles ja iga sammu peal olid väikesed teemajakesed, kuhu istud, kui ära väsid, sööd ja jood.
Korra käisime autodega. Võõrustajatiim viis meid mägedesse. Sõitsime kuristiku serva pidi mööda mägikülasid. Seal olid inimesed hästi uudishimulikud, lahked ja hästi toredad. Käisime ühes kohas, kus tehti leiba, suurt lavašši.
Vanemad mehed, kes leiba tegid, olid nagu lapsed, neil oli nii hea meel, et ma ka varrukad üles käärisin – natuke tõmbasin, palju ei tohi ju –, lõin salli kõvasti ümber pea, tegin pätse ja panin pressi vahele, kus nad laiaks lähevad. Tõmbasime suure padja peale, millega panime ahju.
See oli nii põnev ja tõeline sündmus minu jaoks. Siin mul pole aega leiba küpsetada, aga Iraanis käisin leiba küpsetamas ja tõin selle ka koju. Ei tulnud nii hea välja. Sinna sügavasse ahju, kus oli suur kuumus, tuli panna päts hästi kiiresti seina külge, ja pool kukkus tulle.

Armunud Thereisias

Vahetasin 200 eurot ja sain olla tõeline miljonär. Inimesed on seal ausad: kui lõin lahti oma rahalehviku, mille numbrid olid nii suured, et ma midagi aru ei saanud, võeti sealt õige summa ja ma ei tundnud, et mind oleks tahetud tõmmata.
Pool rahast jäi järele, aga seda oli väga keeruline koju sõites lennujaamas tagasi vahetada.
Siin tuli mulle appi ainus pärsiakeelne repliik, mida oskasin. Näidendis küsitakse kogu aeg: “Thereisias, kas sa oled kunagi armunud olnud?” Lavastaja arvas, et oleks hästi ilus, kui küsiksime seda pärsia keeles. Õppisin selle ära, kuigi minu tegelane seda ei küsinud. Alati, kui keegi seda küsis, pälvis see aplausi või naeru.
Kõigis rahavahetuspunktides öeldi, et neil pole raha tagasi vahetada ei eurodeks ega dollariteks. Kui olin kolmandal ringil ühe rahavahetuspunkti juures, kus oli üks vähe sõbralikuma näoga mees, otsustasin minna rünnakule. Ta väitis, et tal on dollarid, aga suured, kas mul on tagasi anda, sest vahetada tal kusagil ei ole.
Küsisin siis ta käest selle pärsiakeelse küsimuse. Tal läksid silmad väga suureks. Ta ehmatas ära, samas hakkas südamest naerma, pani rahavahetuspunkti ukse lukku, käis korra ära ja raha oligi vahetatud. Mina muidugi ootasin, et ta naaseb politseiga.

Masenduse veerel

Seal on asju, mis meie mõistusesse ei jõua.
Kui mehed tulevad ruumi, siis naised annavad istet. Kui pidasime ühe kolleegi sünnipäeva, olid seal ka tõlk ja sealtpoolsed asjaajajad. Meie mehed jagasid sünnipäevalapsele torti ja meil alustatakse loomulikult alati naistest. Raimo ütles “ladies first” ja andis külalisele torditüki. Ta ehmatas ära ja hakkas seda ulatama esimesele juuresolevale mehele.
Kuigi naistel pidi olema väga suur võim, siis see jääb koduseinte vahele. Mis on ju ka kena ja tark.
Seal maal pole sobilik võõrastele – ei mehele ega naisele – silma vaadata.
See on ikka nii isoleeritud ühiskond. Mässu ajal ei saanud helistada, internet oli maas, kõik on seal kontrolli all. Pole ühtegi siivutut filmi, interneti pornosaidi külastus tähendab surmanuhtlust. Alkohol ja hasartmängud on keelatud. Tegelikult on see silmakirjalik, sest paljud ajavad kodus samakat ja seda saab ikka kätte.
Naiste olukord on seal selline, et ma langesin vahepeal musta masendusse. Kogu aeg peab olema rätik peas, pead olema sõrmeotsteni kaetud, teksad võivad olla, aga peab olema pikk asi peal. Ei ole mõeldav, et käid teksade ja pluusi või lühikese kampsuniga.
Jõukamas ja nüüdisaegsemas Ülem-Teheranis võib juba kohata noori tüdrukuid, kel tukk rätiku alt paistab ja kes on väga värvikalt ja üldiselt vabamalt riides.

Nuku-“Macbeth” ja nutvad naised

Teatrit saime festivalil palju näha, mitte ainult Iraani teatrit, oli palju truppe mitmelt poolt. Islami revolutsiooni ajal keelati teater ära ja alles 80ndate lõpust on jälle lubatud.
Väga põnev oli Iraani nukuteater, kus 15 naist mängisid “Macbethit”. See oli midagi müstilist. Eemalt tundusid need nukud sama suured kui inimesed ja ma ei saanud enam aru, kas keegi on päris inimene või nukk. See oli niivõrd võimas elamus.

Saatuse sõrmega “Antigonesse”

Mina sattusin sinna tükki nii, et lavastaja Homayoun Ghanizadeh käis Baltoscandalil vaatamas “Toatüdrukuid”. Ta soovis mind “Antigonesse”, aga kuna mul oli Urmas Lennukile ja Albu vallale “Vargamäe varjus” osalemise lubadus antud ning etendused ja prooviajad oleksid kattunud, siis kahjuks ei saanud osa vastu võtta.
Aga mingi kõrgem võim tahtis, et ma selles loos ikkagi mängiksin, ja kuna näitlejanna Ragne Pekarev ootab titat, siis õnnestus mul nüüd mängida. Olen väga tänulik, et sinna truppi praegu kuulun. Millised rollid!
Tüki lavastaja Homayoun Ghanizadeh on Iraanis tõeline jumal. Ta on 30aastane noor mees ja teinud viis lavastust, mis on kõik väga hästi läinud. Ka see lavastus nomineeris viiele auhinnale ja Elina Reinold sai parima naisnäitleja auhinna.

Kaos ehk Tantsud tekiga

Seal teevad kõik kõike. Kui meie valgustaja pani valgusparki üles, siis oli tal 15 meest ümber, kes kõik andsid nõu. Kui ta sai valguspargi üles, tuldi viieteist minuti pärast ja viidi prožektorid minema, sest neid oli kuhugi mujale vaja – hakka kõike otsast peale tegema tund enne etendust.
Mina pidin olema voodis pikali 20 minutit enne, kui publik tuleb. Meie inspitsient Jaanika paneb mulle kenasti teki peale. Viie minuti pärast tuleb keegi täiesti tundmatu noormees, kes paneb mu teki teistpidi. Mina karjun: “Jaanika, palun tule võta mul tekk näo pealt ära!”
Jaanika tuleb ja paneb teki tagasi, aga vahepeal on mingid asjad ja rekvisiidid ringi tõstetud, sest keegi on arvanud, et need peavad hoopis teisiti olema.
Natukese aja pärast tuleb kolmas nägu, kes jälle kohendab mu tekki ...
Garderoobis oli meil nagunii kogu aeg hirm, et keegi meie juukseid ei näeks, et paneb pahaks või see solvab kedagi. Samas marsib naiste garderoobi sisse, kes tahab ja kuidas tahab, sest talle on ilmselt antud ülesanne meid turvata. Ta peaks küll ukse taga seisma, aga tal on asja ka garderoobi. Vahepeal oli tunne, et tahaks karjuda: “Appi, mis siin toimub!”
Neile ei õnnestu kuidagi selgeks teha, et see on minu töö, et ma mängin igal õhtul ja tean, kuidas see käib. Sellest nad aru ei saa.
Tagantjärele on asja lihtsam võtta ja kõik see ajab kohutavalt naerma, aga kohal olles oli tunne, et saaks etendused tehtud ja minema.

Kohutav unistusteroll

Minu roll ei olnud suur. Aga sisseõppinuna peab aduma ansamblimängu, et sellest välja ei kuku.
Euridike oli enamiku ajast voodis ja aeg-ajalt tulid hullusehood, siis tehti talle rahustav süst ja mingitel selgusehetkedel ta räägib oma pojaga.
Õnneks ei olnud tal suurt tekstimahtu, aga asi polegi tekstimahus – see lavastus on niivõrd täpne, üks asi sõltub teisest. Minu tegelasel on täpsed tõusmised voodist või täpne liikumine kuhugi.
Tegime kolm päeva kõvasti proove. Nad polnud seda suvest peale mänginud ja lisaks sellele tuli sisse viia kõik nõutud muudatused. Eks mul hirm oli.
Olen kogu aeg mõelnud ja unistanud, et tuleks mul selline roll, kus ma olen voodis pikali ja räägitakse minust ja mina midagi suurt tegema ei pea. Nüüd tundsin, kui kohutav on liikumatult lebada paksude vammuste ja vattidega vatiteki all. Higi voolab silma, nina ei saa ka sügada, sest käed on hullusärgiga kinni seotud. Kui kohutav on olla liikumatult pikka aega ja oodata oma märgusõna, et tõusta õigel ajal, minna õiges ajastuses.
See unistus on mul nüüd täitunud.

Tsensuur ja surmahirm

Festivalil oli 14 välistruppi ning väga palju kohalikku teatrit, etenduste arv oli tohutu. Kõik saalid olid täis. Publiku huvi oli meeletu.
Meil pidi olema neli etendust. Saalid olid välja müüdud, üle 2500 pileti. Kuna mingi tsensuurikomisjon pidi tüki enne ära nägema, siis inimesed ootasid ukse taga, aga viie-kuueliikmeline komisjon istus tühjas saalis ja me mängisime esimese etenduse neile. Anti luba mängida, läbisime tsensuuri.
Seda suurem oli ka meie vastutus. Leppisime kõigi muutustega ega hakanud protestima. Meil oli pigem mure, et ei tuleks lavastajal ega tiimil pahandusi, et peame tegema nii, nagu nende maa ja nende kombed nõuavad, et meid üldse mängida lubataks.
Pärast esimest etendust, kuhu kahe saali publik oli ära mahutatud, seisime lava kõrval ja kuulasime aplausi. Meil olid kõigil liigutuspisarad silmas, sest see oli torm, tõeline torm. Harva, kui seda kohtab meie teatris. Lugu ütles sealsele publikule väga palju.
Et lavastaja tuli pärast etendust lavale ja pidas kõne, oli ime ja tohutu risk. Me ei saanud ju aru, palusime tõlkida. Tema tõlk ja assistent olid hirmul, assistent lausa nuttis, et mis nüüd saab, sest lavastaja ütles midagi teravat –, et kas tal üldse lastakse enam kunagi midagi lavastada. Seal on ennegi neid, kes on natuke rohkem sõna võtnud, ära kadunud, kaasa arvatud üks lavastaja näitlejast sõber, kes leiti hiljem kõrbest ...

Puudutamine keelatud!

Tükk tehti ringi, sest seal maal ei tohi meesnäitleja naisnäitlejat puudutada, kui nad ei ole reaalelus abielus. Andrus Vaarik oli mu mees. Et ta ei puudutaks, tehti kõik ringi – mulle pandi alla tohutu vammus, millega Andrus mind lohistas.
Kõigil on niigi valged pikad rodunded seljas, ei midagi paljastavat niigi, mütsid on peas, et juukseid näha ei oleks. Meile pandi pikad uhutud alt soonikuga püksid kõigile jalga, et poleks mingit kederluud ka näha. Kuna meestel võib pahkluu olla nähtaval, siis lõigati meeste pükste alumine ots ära ja see soonik pandi meile kaela, et kaela näha ei oleks.
Tükis on niimoodi, et kui tegelasel müts peast ära tuleb, siis ta sureb. Antigonel – Elina Reinoldil – tõmmatakse müts peast ära ja ta peab surema, aga juukseid näidata ei tohi. Selleks kleebiti talle pähe kiilakas.
Külli Reinumäele pandi igaks juhuks veel suur põll ette, et rinnakumerust näha ei oleks.
Andrus, kes pidi mind aeg-ajalt kinni hoidma, kui mu tegelane hulluses rabeles, mind kinni hoida ei saanud. Selle asemel pandi mulle selga paks vammus, mille läbi mind piitsutati, et ma rahuneksin – ta armastas ja peksis. Selle vammuse kraed pidi lohistas ta mind kolme meetri kõrgusest trepist alla ja heitis voodisse. Peaasi, et mind ainult ei puudutataks.
Tsensuur käis ka tõlke üle. Meil oli tekst pärsia ja inglise keelde tõlgitud. Lavastaja oli aga nii kaval, et ta õpetas meid teatud tekste, mis tsensuur seinale projitseeritud tõlkes välja kärpis, ütlema pärsia keeles otse laval, sellele nad ei jõudnud enam jaole.

Näitleja kiri kaugelt

Eks me parandasime seal natuke maailma. Vähemalt arvan, et ma ise paranesin, aru saades, kui hästi me ikkagi siin elame. Me kipume seda väga sageli unustama. See teebki kurvaks. Me ei tohiks siin teatrit tehes muutuda tehaseks või tootvaks masinaks. Meid ei üllata enam miski.
Mõtlesin Iraanis meie teatrile ja kirjutasin reisipäevikusse: “Juba Shakespeare on öelnud, et maailm on näitelava ja inimesed on näitlejad. Kõigil on omad rollid. Näitleja asi on neid lahti hammustada. Tihti juhtub, et meie, näitlejad, ja nii-öelda piibuga lavastajad, hakkame mängima, et me oleme näitlejad või lavastajad. Homayun ütles, et meie publik on valguses, nende publik pimeduses.
Meil siin on pidev konkurents meelelahutustööstusega, tõsieluseriaalid, seltskonnakroonika, kollane meedia, netikommentaarid, need asjad loovadki päriselu illusiooni.
Eesti teatris mul on juba viimasel ajal aeg-ajalt tunne, et teatrit on liiga palju. Me muudkui toodame ja toodame ja toodame, mõtlemata, kellele, milleks. Jookseme sellesama meelelahutustööstusega võidu. Publikunumbrid ja piletitulu tuleb ju kätte saada.
Tulemus ongi see, et meil pole aega süveneda, pole aega küsida enese käest, milleks ma seda teen.
Me armastame kohutavalt rääkida, räägime ja räägime ja räägime lõpmatuseni. Tegelikult tuleb ju meie mängitav kuju lahti võtta, tuleb ta uuesti kokku panna ja jutustada lugu, millest ma näitlejana ise aru saaksin ja mis ka kellelegi korda läheb.
Mul on kurb ... vahel. Me oleme kaotamas midagi olulist.” Hämardub.

TEATER

Sophoklese ja Iraani lavastaja Homayoun Ghanizadehi lavastus “Antigone” osales 29. rahvusvahelisel teatrifestivalil Teheranis.
2010. aasta suvel R.A.A.A.M.-is “Antigone” lavastanud Homayoun Ghanizadeh on Iraani viimase aja üks väljapaistvamaid lavastajaid, kes on 2005. aastal pärjatud Iraani suurima teatrifestivali Fadjr parima lavastaja tiitliga.
Aprillis antakse kolm “Antigone” etendust NO-s nii, nagu mängiti Iraanis.

 

IRAAN

Riik Lähis-Idas.
Pealinn – Teheran.
Pindala 1 648 000 km2.
Riigikeel – pärsia.
Riigikord – teokraatlik vabariik.
Rahvaarv – 71 208 000 (2007).
Rahaühik – riaal (IRR).