Miilavad hinged Jumala peopesal

Pärast Leenane’i inimliku purgatooriumi puudutust on seda hoidmist väga vaja. Nagu ka teise inimese toetavat pilku, kätt või õlga. Nii kivine ja kare on Jumala peopesa. Nii puhtalt elus, valus, ja mõistvalt julmilus on Üllar Saaremäe lavastus, nii tundlikult ja laetult häälestatud näitlejate kvartett.

“Leenane’i kaunitaris” on igaühel midagi teravalt ja puudutavalt oma, isiklikku. Ja midagi ütlemata üldiselt ühist: iirlaseks/eestlaseks olemine, pooma kippuvad veresidemed, hingesuuruse ja -väiksuse sasipundar.
Nagu iiri rahvusmuster lavakujunduse taevasse ja plakatil ema palgele, nii on rahvuse nähtamatu muster kirjutatud inimese olemusse, hingamisse ja lauludesse. Leenane’ist oled sa võetud ... Või mis tahes Eesti külast. Tuli kivise ja kinnise hingepinna all miilab niisama kõrgetel kraadidel.
“Leenane’i” kaunitar sünteesib suhtehulknurkade kaudu egoismi ja armastuse kummalisi ning keeruliselt lihtsaid sulameid, lavastus analüüsib neid hooliva mõistmisega.

Erinevalt kunagisest Vanemuise lavastusest pole ema Magis kiuslikku trot­si ega tütar Maureenis tahtetut vihkavat alistumist. Ema (Ines Aru) ja tütar (Ülle Lichtfeldt), head ja südamlikud inimesed mõlemad, on Üllar Saaremäe lavastuses teineteisele väga kallid.
Pidev tüütu koosolemine on armastuse ja vihkamise piiri lihtsalt õhukeseks kulutanud, teinud nägelemisest olemise viisi. Maureenis tuksuv kahjutunne elu tühijooksust on muutnud ta ogaliseks ja ärrituvaks ema igapäevaste tüütute tahtmiste peale, nii et iga sõna või liigutus võib vallandada sisemise raevupurske.

Ülle Lichtfeldti karedavõitu Mau­reen meenutab kihilisusega sibulat, tema haavatav pool avaneb nõkshaaval ja ootamatult, nihutades loo ja rolli piire aina avaramaks.
Sissepoole elav, ema igavesest jorisemiset tüdinult torssis ja pinges, võib Lichtfeldti Maureen küll demonstratiivselt raadiot kõvemaks kruttida või kruusi lauanurgale ema käeulatusest välja asetada, aga peagi valgustab hoolimine end hooletusse unustanud naise tüdimuselooriga kaetud silmi ning pai emale on hell ja soe. See, kuidas kesk nägelemist kerkib äkki tütre huultele naeratus või haarab naisi ühine naer, kuidas silitab ema oma armsa lapse käsi, kõneleb enam kui sõnad.
Maureenil lasuv kolmanda tütre needus jääda vana ema toetama, kui vanemad õed kodust lennanud, ahistab tema olemist, sunnib tegema kohutavaid valikuid südametunnistuse ja igatsuste vahel.

Ema ja tütre partnerlus püsib kogu lavastuse vältel nauditavalt tasakaalus. Nagu Magi ja Maureeni  argipäevas loogiline, saab ema suuremaid soolohetki, kuid laval kõlab kahe inimese ja näitleja tundlik dialoog, mis sisulisel tasandil duelliks arenedes pakub nauditavat mängulist duetti.
Kui loo räigeimas stseenis jäi Vanemuises mulje, et tütar ei piina ema esimest korda ja ema on teda süüdistades kõnelnud tõtt, siis siinse lavastuse Maureen on pigem saanud inspiratsiooni ema fantaasiatest.

Ines Aru Magi totaalset kontrollijaloomust võimendab vastutus: ta on tütre raviasutusest koju kosuma toonud. Nii seguneb hirm üksi jääda või vanadekodus surra hirmuga tütre pärast, kellele maailm taas haiget võiks teha. Ema usub omakasupüüdlikult, et tema tehtud valu on parem kui maailma oma.
Nõnda püüabki see isepäine Mag hoida tütart kas või mõttetus tegevuses, teda ja tema mõtteid enda ligi, vürtsitades koosolemist kiusakusega, milles tubli annus mängu; korraldab kirjade autodafeesid, hukates kurja maailma kutsuvaid ahvatlusi pannil tulelõõsas, mitte lihtlabaselt koldesse heites. Nendest talitustest tõusev võidurõõm - nagu pisaraki - pole üheselt tõlgendatav.
Suurepärases lavavormis Ines Aru mängib Magi mitmekihiliseks; helluse ja egoismi, koomika ja traagika, mõistmise ja sallimatuse kaleidoskoopiline vaheldumine/põimumine moodustab säravalt vaimukaid ning väga täpselt väljapeetud mustreid. “Kas ema südant ...” - ega ikka ei tunne küll, tõestavad Mag ja näitlejanna.

Maureeni hingestatud avanemised, sulgumised ja muutumised, tema hingestatud poole toob koduse kõvakooriku alt välja Pato Dooley (Velvo Väli). Kui ameeriklaste ärasaatmispeole sättivas Maureenis leidub veel üksjagu tuhkatriinut, siis koos Patoga saabub sootuks teine, arglikjulge kirglik naine. Kahe teineteise järele ammu igatsenud häbeliku inimlapse stseeni kannab näitlejate siira, huumorimaiguselt väljapeetud mängu tundekõrgepinge.

Poeetilise hingega Pato, kes hoiab pihtivat Maureeni kaitsva-mõistva hellusega, võib olla ka väga asjalik - teha putru ja täita nurisemata Magi tahtmisi. Hommik köögis on nii koomiliselt, kuid parajat vinti hoidvalt eluline, et lipsab pähe kunstiväline mõte - milline hea väimees Patost saaks, kui Mag oskaks natukenegi oma ninaotsast kaugemale näha.
Velvo Väli näitlejapaletti, kuhu “Var­gamäe varjus” Pearu tõi uusi põnevaid värve ja süvenevat sisukust, lisandub Pa­to rollis veelgi pool- ja veerandtoone. Varjundirikas kiri-monoloog Mau­reenile võtab saali täielikult pihku.
Pato võõrtöölisestaatus, teema, mis eelmises lavastuses kõrvust üsna mööda jooksis, on võõrsil olevate pereliikmete kaudu nüüdseks pea iga saalisistuja isiklik teema, lavastus ja näitleja riivavad seda mõjusalt. See kontekst paneb paratamatult kõrvutama kahte venda, järeldusega, et kodukülla jäävad vaid need, kel pole olnud oidu leida võimalust sealt jalga lasta.
Noor näitleja Mait Joorits noore Ray Dooley rollis suudab napi, kuid veenva karakteersusega silmanähtavaks mängida, milliseks kasvatab inimese kogu see kolkaelu piiratus, kus mõrvamõteteni võib viia kümme aastat tagasi naabri koerale antud jalahoop.
Kahekümneaastase üle keskmise lihtsameelse, kuid vääramatult enesekindla ning süüdimatu sõnapidamatusega teiste elusid saatuse kirjakandjana määrava isiku lugu joonistub lavastuse mustrisse täpsete joonte ja heade värvidega.

Üllar Saaremäe lavastuses on kaunilt palju saladust ja pinget, ehkki mäng käib justkui lahtiste kaartidega. Lavastaja, andnud kolm vältimatut tilka vaimuverd, hajub (ei sure!) näitlejates. Ja muusikas. Määrav murdosa, mis lavailmas raskesti tabatav – elusus – on lavastuses olemas kõige selgemal ja ausamal kujul. See lugu on räägitud südamest südamesse.

Kui Maureenil lõpuks minek meeltes, takerdub süda Jumala käejoontesse, jalgadest kaob hoog ja jõud. Justkui kerkiks äkitsi vaimusilmas tema ette kolm teed nagu muinasjutus, kõik ikka surma suunas, ainult erineva pikkuse ja vastakate võimalustega. Kas tal/meil on valikut?
Saatuse ahjuroop pole ilmselt nii ehk teisiti müüdav. Tuli, mida sellega segada, kõrvetab ikka inimese hinge(s). Kohast sõltumata.
“Olgu taevas su ees lahti ...”

Teater

• Martin McDonagh “Leenane’i kaunitar” (“The Beauty Queen of Leenane”, 1996).
• Lavastaja ja muusikaline kujundaja Üllar Saaremäe.
• Kunstnik Mae Kivilo.
• Osades Ines Aru, Ülle Lichtfeldt, Mait Joorits ja Velvo Väli.
• Esietendus 2. aprillil Rakvere teatri väikses saalis.