Juhtkiri: Kirjutamata reeglid punaselt seinale

Raamatukogu oli sunnitud elementaarsed viisakusreeglid kirjutama sisekorraeeskirjadesse, sest paljudele tänastele külastajatele ei ole nende järgimine iseenesestmõistetav. Sama lugu korra ja distsipliiniga on teistes avalikes asutustes, vaba aja veetmise kohtades ja muidugi eeskätt koolides, kus viisakuse, sõnakuulelikkuse ja empaatia puudumine laste puhul enim silma hakkab.

Kui mõelda, et paljudes maailma ja inimelu asjades toimib pendliefekt, siis kasvatuse või lastetoa  vallas on praegu pendel selles servas, kus keelamine on keelatud. Maailma avastab praegu põlvkond, kelle vanemad on pühendanud end pigem töörügamisele naabrist parem oleku nimel kui kodule ja lastele. Võti-kaelas-kasvanute-põlvkond ei oska aga paraku käituda, sest neile pole eeskuju najal reeglite järgimine, saati siis austus teise inimese vastu, sisse kasvanud.

Väljaspool kodu on aga elementaarset viisakust teismelisele peaaegu võimatu õpetada, sest täiskasvanutelt on võetud kõik mõjutusvahendid ja õigused ning nad pahatahtlikkuse vastu kaitsetuks muudetud.

Muide, kui Aleksei Turovskilt küsiti, kas loomalapsed on sõnakuulelikud või mitte, vastas ta, et vägagi sõnakuulelikud - sest muidu saavad nad hukka või süüakse ära. Loomavanemad kasvatavad järglasi üsna karmi käpaga. Ehk tasuks inimestel selle üle mõelda.

Lapse saamine võib olla juhus. Aga tema kasvatamisel enam juhustele lootma jääda ei saa, et lapsest sirguks viks ja viisakas inimene, kellel empaatiavõime ja madal valulävi. Lapse kasvatamine on sihikindel ja aastaid kestev looming, mille märksõnad on hoolivus ja armastus. Üks tuntud tõetera ütleb, et igaühes meist võib peituda Mozart. Meie ajastule iseloomulik pealiskaudne suhtlemine lastega sünnitab aga veelgi  suuremat pealiskaudsust ja teisi sellega kaasnevaid negatiivseid jooni.

Ja nii võib tõesti juhtuda, et lapses sureb Mozart ja temast sirgub hoolimatu ja küüniline inimene.