“Noor Eesti” näitleja lemmikluuletus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ülle Lichtfeldt.
Ülle Lichtfeldt. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Ülle Lichtfeldt – Marie Under

Luule tuleb ju tüdruku juurde ikka teatud õrnas eas ja minu õnneks käisin ma selles õrnas eas vene keele eriklassis, kus oli ka vene kirjanduse süvaõpe. Nii õppisin väga noorelt tundma kuulsaid vene klassikuid. Loomulikult avaldasid siis väga suurt mõju nii suitsiidne Jessenin kui teised vene suured luuletajad.
Mõni aasta tagasi avastasin mingi ürituse jaoks luuletusi otsides oma märkmiku, kuhu ma umbes 14aastaselt olin hakanud kirjutama üles luuletusi, mis mulle mõju avaldasid. Ja eks suuresti oligi tegu selliste hingeliste armastusluuletustega, nagu arvata võis, aga seal oli ka asju, mis praegu  üllatasid, et ohhoo! juba siis. Näiteks Betti Alver oli juba tollal mulle väga oluline. Seda märkmikku oli päris põnev sirvida.
Luule ei ole muidugi see, mida iga päev loeksin või mis mul kogu aeg öökapil on, aga seoses tööga satub ikka aeg-ajalt pihku igasuguseid luuleraamatuid. Praegu on mul pea kogu aeg kaasas üks kogumik nimega “Armastuse valgus” - näitlejana teen ma ju luuletustega tööd, neid läheb ikka vaja, et mõnel kohtumisel või esinemisel esitada. Ja siin on kõikvõimalikke autoreid alates Koidulast, Underist, Petersonist kuni tänapäeva autoriteni välja. Tänu sellele raamatule avastasin ma näiteks Merca ja tema väga ausad ja alasti luuletused.
Lisaks tööle läheb luulet kodus ka vaja – näiteks on mul kodus üks väga vahva raamat – Jaanus Vaiksoo “Onu Heino eksis ära”. Seal on marudad luulevormis lood ja see on mu tütre üks lemmikraamatuid, mida ma talle õhtuti ette loen. Eks tihtipeale on päev nii väsitav olnud, et ei jaksa õhtul lapsele pikki mitmeleheküljelisi lugusid ette lugeda, siis ongi luuletused abiks. Ja need onu Heino lood on vapustavalt vahvad ning toredate illustratsioonidega. Ellen Niitu olen talle samuti lugenud.
Kui peab valima selle ühe ja ainsa lemmikluuletuse, siis läheb keerulisemaks – neid on mitmeid – Alverilt ja Nekrassovilt tulevad kohe mõned tekstid meelde. Aga tegelikult võiks selleks üheks olla kolleeg Toomas Suumani kirjutatud ja mulle pühendatud luuletus. Toomas on kirjutanud väga vingeid luuletusi, nagu ta isagi. Ja selle eest talle pikk pai.






Ülle Lichtfeldt`ile

Toomas Suuman


Sulle olen ikka soovind õiget.
Sinust olen mõelnud tõelist ma.
Et ei oleks valus, ei saaks haiget.
Et saaks päris sõnu rääkida.

Lausun lauseid, ütlen sõnahääli,
ikka vale, võõras tähendus.
Proovin oma, proovin võõraid keeli
ja ma`i tea, kus on see lahendus.

Meenub sinu unes nähtud nägu –
väga vana, kurb ja väsinud.
Armas Jumal, tee üks imetegu!
Armas Jumal, tee üks imetegu!
Tee, et iialgi ma poleks küsinud
seda ühte vastust aja takka!
Seda, mille lõpp on igavik.
Nüüd ma enam küsimast ei lakka,
see on minu sild ja kuristik.

Tegelikult räägin teatrist praegu.
Kes saab aru siis ja kes ei saa.
Ütle kord, et mitte ilmaaegu.
Ütle, mitte päris ilmaaegu ta ei eland!

Naistest tegi värsse ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles