Maikuus kogunesid Mõdriku vana küla tänased ja endised elanikud kunagise koolimaja ette, et pidulikult avada mälestuskivi kohalikule külakoolile. Alustati Eesti Vabariigi hümniga ning Vinni-Tudu naisansambli toetusel kõlanud lipu laulu ajal eemaldasid kivilt katte küla põliselanik Helgi Pundi (Lepiku) ja Nelja tamme talu peremees Lembit Lehova. Avasõnad lausus Pallase pere järeltulija Linda Pallas
Seejärel kõneles Maie Männik lühidalt Mõdriku külakoolist, kus õpetati kohalikke lapsi ligi sada aastat aastatel 1842 kuni 1930. Seni oli aga koolikoht tähistamata.
Õnneks on viimane koolimaja alles ja seda kasutatakse eluruumina, maja ümbrus on hooldatud.
Kui omal ajal Vetiku koolmeister esimesse ilmasõtta võeti ja seda kooli enam ei avatudki, siis saadeti lapsed õppima Mõdriku külla. Nii suurenes koolis laste arv. Kui aga Eestit tabas kolmekümnendate aastate majanduskriis, suleti mitmed väikesed maakoolid. Kinni pandi ka Mõdriku algkool. Õpetaja Hans Laeks koos lastega jätkas Rägavere koolis.
Mõdriku kooli ajaloost saavad huvilised lugeda raamatust „Rägavere kooli lugu“ (2009).
Pärast kooli kadumist ei jäänud maja tühjaks, sest seda kasutasid mitmed kohalikud seltsid ja ühendused. Hiljem maja müüdi.
Mälestuskivi koolile Mälestuskivi avamine sai teoks Helgi Pundi ja Elvi Silla (Erilt) aktiivsel tegutsemisel ning Vinni valla toel. Külarahvas on mõistnud kohaliku kultuuripärandi säilitamise vajadust ning mälestusplaadi valmistamiseks tegi annetusi 18 inimest.
Kokkutulijaid tervitas lillega Vinni vallavanem Toomas Väinaste. Kohale oli tuldud lähemalt ja kaugemalt, jagati kingitusi, imetleti Meeta Toomeli ja Helgi Pundi kaunist käsitööd, heietati mälestusi. Meeleolukas koosviibimine jätkus Lembit Lehova talus, kus olemise tegid mõnusaks soe kevadilm ja kapelli saatel esitatud naisansambli ning Tudu meessolisti südamlikud laulud.
Kivi leidmise ja paikapaneku eest väärivad tänu valla majandusspetsialist Vladimir Kostap ning kohalikud elanikud Lembit Lehova ja Kalle Toomel.
Mõdriku vana küla Põhjalikud andmed vanast Mõdriku külast on kogunud Helgi Pundi, kes on kirja pannud oma isa Hugo Lepiku mälestused, aga ka Peeter Uustalu poolt Tartu Ajalooarhiivist saadud teated.
Pärast Põhjasõda toodi Lõhaverest Mõdriku ja Rägavere mõisa arvukalt moonakaid, kokku 259 hinge. Need olid Lepiku, Lehova, Tiitso, Mardi, Kereme, Putko, Udu ja paljude teiste tänaste perede esivanemad. Mõdriku moonakate asupaigaks sai jõeorg. Kui pärisorjus kaotati ja talud hiljem päriseks osteti, tekkis Mõdriku vana küla. Siin Sooservas, nagu rahvas paika nimetas, oli reas 13 talu: Jõe-Kalda, Suure-Joa, Väike-Joa, Suurekivi, Kalda, Kalmu, Tõnise, Reinu, Kaasiku, Lepiku, Kodasoo, Madirahva, Peetri. Tänaseks on paljud elupaigad kadunud, õnneks on ka mitmeid väga korras kodusid, nagu Madirahva (Pundid), Peetri (Toomelid), Lepiku (Lehovad).
Eesti Vabariigi algusaastatel oli külas kolm poodi: Mukteni pood, Puu pood, kust sai osta väga häid komme (Tilk piima, Külmataat, Piilupart, Kange-Jaak), ning viinapood. Külas oli tuuleveski ja kaks vesiveskit, otse koolimaja vastas asus pritsikuur. Aastast 1929 tegutses perekond Suursoo juhtimisel koorejaam.
Üheks ettevõtlikumaks pereks olid Lehovad, kellel oli hõberebaste kasvandus, saekaater, kaks autot, seinal telefon nagu mõisas.
Peetri-Madirahva heinamaaga piirnev vesiveski kuulus Tiitsodele. Vana peremees-mölder Tõnu Tiitso mõrvati punaste poolt Palermos 1919.aastal. Selle pere pojad Karl, Richard, August ja Martin alustasid õpinguid Mõdriku külakoolis, neist kõigist said haritud mehed, ka veskite omanikud.
Kui Mõdriku vana küla kutsus rahvas „perukülaks“, sest siinsed mehed kiirustasid (perutasid) töödega, siis rahva suus on veel teine Mõdriku küla, niinimetatud „papaküla“.
Ka siin elas mitmeid haritud perekondi, kus isa kutsuti papaks. Tuntumad neist on Vaskad, Pallased, Keremed. Muide, ka koolmeistri kohta öeldi „koolipapa“. Kahjuks pole tänases administratiivjaotuses Vinni vallas Mõdriku vana küla enam olemaski, on ainult Vetiku küla. Kohalikud leiavad, et Vetiku juurde pole nad ajalooliselt kunagi kuulunud.
Vana Mõdriku küla- ja koolielu on põhjalikult uurinud, kirja pannud ning muuseumidesse hoiule andnud Hugo Lepiku, Erich Erilt ja Endel Prillop. Koolile mälestuskivi avamine oligi üheks võimaluseks nende manalameeste tegemiste väärtustamiseks.
Kahjuks on Virumaal veel palju suletud koole, mille olemasolust kohalikud elanikud varsti (või juba praegu) enam midagi ei tea. Ometi leidub igas külas teotahtelisi inimesi, kes võiksid kohalikku hariduselu uurida, koolikohad leida ja tähistada.
Eesti Pedagoogika Ajaloo Seltsi üheks eesmärgiks ongi tähistada koolikohad ning panna kirja võimalikult paljude koolide lood, sest kool ja koolmeister olid kõikjal küla südameks. Nende tööd ja tegemised ei tohiks unustusehõlma vajuda.