Hooldusõigus ja sellega seotud tragikoomilised juhtumised on meile tuttavad juba ammu välismaistest mängufilmidest. Nüüdseks on need saanud tegelikkuseks ka Eestis.
Millegi muutmiseks peab see midagi olemas olema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1. juulil 2010. a jõustunud perekonnaseadus tõi hooldusõiguse näol Eesti perekonnaõigusesse uue mõiste. Hooldusõigus on õiguste kogum, mis sisaldab lapse isiku- ja varahooldust, õigust teha otsuseid lapse elu korraldamiseks. Hooldusõigus võib olla ühine või ühel vanematest.
Hooldusõiguslik vanem on lapse seaduslik esindaja ja ühist hooldusõigust omavatel vanematel on ühine esindusõigus. Abielus olevatel vanematel on oma laste suhtes alati ühine hooldusõigus. Muudatused ja täiendused tuleb teha kohtus.
Märge hooldusõiguse kohta on kirjas ka rahvastikuregistris ning seega kättesaadav kõigile ametkondadele, kellel on seadusega tagatud juurdepääs registriandmetele.
Hooldusõigusega on kokku puutunud eelkõige need lapsevanemad, kel tegemist riikidevahelise asjaajamisega. Et hooldusõiguse teema puudutab alates 1. juulist 2010 kõiki vanemaid, kellel on alla 18aastased lapsed, veel ei aduta. Muudatused seadustes tabavad meid ikka ootamatult. Me lihtsalt ei märka seda, mis hetkel meid isiklikult ei puuduta. Seetõttu on jäänud üldsuse tähelepanuta ka võimalus, millega seadusetegija lihtsustas hooldusõiguse muutmist.
Kahe aasta jooksul alates 1. jaanuarist 2011 saab hooldusõiguse kuuluvuse andmeid teatud tingimustel muuta maavalitsus, kui vanemad esitavad ühise vormikohase avalduse. Avalduse menetlemine maavalitsuses on riigilõivuvaba ja võtab vähe aega.
Tänavuse aasta seniste kuudega on meile esitatud aga vaid üks avaldus.
Maavalitsusse on asja nendel vanematel, kelle lapse sünd on registreeritud enne 1. juulit 2010 ja kes polnud abielus, kuid kanti vanematena lapse sünniakti kas ühise avalduse või kohtuotsuse alusel. Sellistel vanematel rakendus uue perekonnaseaduse tulekuga läinud suvel ühise lapse suhtes automaatselt ka ühine hooldusõigus. Seega vanematel, kellele selliselt saadud ühine hooldusõigus ei sobi, ongi võimalus teha ühine tahteavaldus hooldusõiguse muutmiseks ühele vanematest.
Vanema kohustused last üleval pidada või temaga kohtuda sellest ei muutu. Kuuldavasti kardavad just emad, et kui nad võtavad ainuhooldusõiguse endale, vabaneb lapse isa ka ülalpidamiskohustusest. Ei vabane - vabanetakse ainult hooldusõigusest.
Avalduse maavalitsusele võivad esitada ka vanemad, kelle lapsele määrati enne 1. juulit 2010 kohtuotsusega elukoht ühe vanema juurde. Teine vanem kaotas seega vana seaduse ajal hooldusõiguse lapse üle. Kui nüüd soovitakse siiski ühist hooldusõigust, võib esitada ühise avalduse maavalitsusele.
Aega hooldusõiguse muutmiseks lihtsustatud korras on veel ainult 1 aasta ja 5 kuud – 2012. aasta lõpuni.
Hooldusõiguse sisust ei ole võimalik siinkohal teema mahukuse tõttu pikemalt kirjutada, kuid toon paar näidet, mis peaks panema inimesi mõtlema, kas õigem on hooldusõigust muuta või siiski muutmata jätta.
Näide: laps sündis 2001. aastal. Vanemad abielus ei olnud, kuid lapse sündi tulid registreerima kahekesi ning laps sai endale kaks võrdsete õiguste ja kohustustega vanemat. Siis viis elu paari lahku, laps jäi elama ema juurde. Teine vanem lapse elust osa ei võtnud või tegi seda harva. Nüüd tahab ema minna lapsega välisriiki, kuid välisriik nõuab selleks ka teise seadusliku vanema nõusolekut, sest neil on lapse suhtes ühine hooldusõigus. Isa kätte ei saa või pole ta sellega nõus.
Variatsioon eelmise näite alusel: ema tahab Eestis vahetada elukohta ja loomulikult lapse kaasa võtta ning panna ta uude kooli. Temalt nõutakse lapse elukoha ja kooli registreerimisel teise seadusliku vanema nõusolekut, sest neil on ühine hooldusõigus. Isa kätte ei saa või pole ta sellega nõus.
Samas olukorras võib olla isa ning need vanemad (ka abielus olevad vanemad), kellest üks on mingil põhjusel perest eemal ega saa seetõttu rakendada igapäevaselt ühist hooldusõigust.
Näide: lapsel on kaks vanemat, kuid nende soovil märgiti sünni registreerimisel ainuhooldusõigus vaid ühele vanematest. Õiget kooselu sellest suhtest ei tulnudki ja mingi aja pärast leidis hooldusõiguseta vanem, et temale on jäänud ainult kohustused. Lisaks on tema teadmata muudetud lapse perekonnanime ja viidud ta hoopis välismaale. Oma õiguste kaitseks võib küll pöörduda kohtusse, kuid peab arvestama, et sellises olukorras pole tegemist enam ainult ühe riigi seadustega.
Moraal: * ühise hooldusõigusega vanem võib üksi toimetades jääda hätta asjaajamisel ametiasutuses, notari juures, pangas, tervishoiuasutuses, lasteaias jne; * hooldusõiguseta vanem riskib suure osa õiguste käestandmisega kaotada ka võimaluse osaleda oma lapse elu korraldamisel ning niigi haprad suhted lapsega võivad muutuda pea olematuks; * oluline on teha endale selgeks hooldusõiguse sisu ja teada, et kui esialgu tehtud valik ei tööta, on mõistlik probleemide püsimisel ikkagi kohtu poole pöörduda. Kohtus on võimalik määratleda täpsemalt näiteks otsustusõiguse ulatust või teha teisi taotlusi, et lapse elu saaks paremini korraldatud ja ühte vanemat ei tõrjutaks täiesti kõrvale.
Täpsemat infot hooldusõiguse olemuse ja sisu kohta oskavad anda omavalitsustes sünde registreerivad ametnikud, sotsiaaltöö- ja lastekaitsespetsialistid, maavalitsustes lastekaitsega tegelevad spetsialistid ja perekonnaseisuametnikud, juristid ja advokaadid.
Lisaks on perekonnaseadus (peatükk 10 “Vanema õigused ja kohustused” § 116-146) kõigile kättesaadav internetist. Tuleb osata küsida ja julgeda vajadusel abi otsida.