Art Cafés on avatud kunstitudengite Teet Suure ja Kristjan Alliku näitus “Teraga”.
Teet Suur ja Kristjan Allik teritavad kunstikatsetusi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Sügisel, kui kõndisin kunstikooli õue peal, telefon helises,” meenutas Teet Suur näituse idee teket. “Kelli Pärnaste helistas ja küsis, kas te ei taha teha Art Cafés näitust. Mina küsisin, kust te selle peale üldse tulite. – “Selle peale ei ole raske tulla.””
Ometi läks nii, et peaaegu aasta eest edastatud kutse sai vastuse Tartu kõrgemas kunstkoolis skulptuuri õppiva Teet Suure ja mööblidisaini õppiva Kristjan Alliku ühisnäituse näol alles nüüd.
“Viimase minuti taktika,” iseloomustas Suur oma seekordset stiili ja märkis, et tema tööd on valminud paari õhtuga.
“Taaskasutus on ju klassikaline teema. Võtsin kipsplaadi ja hakkasin lõikama sinna sisse,” rääkis Teet Suur. “On erinevad tasapinnad, kolm pinda, millega saab mängida: värvitud pind, paber, mis värvi mahalõikamisel jääb, ja süvendatud kipsipind. Täiesti uus leiutis, ma pole näinud, et kipsiga keegi niimoodi tegutseb. Ega ma palju ei kavandanud, tegin mõned jooned ette ja kohe noaga lõikasin ja vaatasin.”
Teet Suurelt on näitusel üleval neli teost: kipsilõiked, mis seonduvad konkreetsete lugude, kohtumiste, paikade ja elamustega.
“Kui osa inimesi peab päevikut, siis mina võtsin mingid muljed ja viimased emotsioonid – kus ma olin käinud ja mida näinud –, panin mingid sümbolid ja märgid, kombineerisin,” kõneles Suur. “Mina saan muidugi kõige rohkem nendest aru.”
Kristjan Allik, kes lõpetanud ka Eesti kunstiakadeemia graafika eriala, rääkis oma teostest kui katsetustest. “Mind lihtsalt huvitasid need faktuurid ja taaskasutus muidugi, äravisatud materjalid,” kõneles Allik teosest, kus kõrvuti kaks puutükki: üks, mida söönud ürask, ja teine, mis sae pealt minema lennanud. “Üks on see, kus uss on väike, ja teine, kus see uss on ennast täis söönud.”
Üht oma tööd nimetas Allik naljapildiks, teist katsetuseks ja kolmandat rahupildiks.
“Koolis oleme ühe põlvkonna õpilased, vanemad teistest, ja siis võib-olla suhtleme rohkem,” rääkis Teet Suur koostööst Kristjan Allikuga.
“Selles mõttes on võimalik koos teha hästi, et need tööd on erinevad, ei ole väga võrdlust,” märkis Kristjan Allik.
Suur rõhutas, et Art Cafés mõjuvad pildid, justkui olekski need selle ruumi jaoks tehtud. “Ühel on kolm tööd, teisel neli. Üks sein ja üks töö – väga hea. Ega rohkem polekski pannud,” arutles ta.
“On maalinäitused, joonistused, aga see ei liigitu millegi alla,” arvas Teet Suur. Nii sündis ka näituse pealkiri “Teraga” – terariistaga lõigatud teosed. “See on sõnamäng ka,” lisas Suur.
Terariistaga sündinud kunstikatsetustest võib iga teravsilmne vaataja oma tera üles leida.