Tagasi
foto: Mihkel Maripuu/Postimees
Kuna praegu ei ole riigi rahaline seisukord kõige roosilisem, tuleks kohe ka märkida, et presidendi otsevalimised nõuaks riigilt edaspidi täiendavate kulutuste kandmist. Kuid miks me ei võiks kulutada pisut rohkem selleks, et rahvas saaks senisest rohkem oma riigi asjades kaasa rääkida.
Kes on nii kirjutanud? See on väljavõte Toomas Hendrik Ilvese 1999. aastal kirjutatud artiklist. Selles väitis ta, et Eesti riigis võiks presidendi valida rahvas ja võiks korraldada rahvahääletuse põhiseadusega kehtestatud valimiskorra muutmiseks. Ilvese toonane kirjatükk on ehe näide sellest, kuidas juba 12 aastat tagasi tunnetati ühiskonnas vajadust kaasata rahvast rohkem poliitilistesse otsustesse, ometi on kõik jäänud sinnapaika. Põhjusi me ei tea, nagu sedagi, miks mõnest söakast idee pooldajast on saanud hiljem meelemuutja või lihtsalt vaikija. Nukker teadmatus meie lähiloo arengute kohta. Kas varsti katab seda kõike ka veel arhiivitolm?
2003. aastal jõuti koguni nii kaugele, et 71 riigikogu liiget, nende hulgas Siim Kallas, Ene Ergma, Sven Mikser, Märt Rask, Jürgen Ligi ja paljud teised, algatasid eelnõu presidendi valimiskorra muutmiseks. 71 häält – see on selge enamus rahva esindajatest, kes olid andnud oma hääle põhiseaduse muutuse poolt. Mis aga sai? Eelnõu pandi kalevi alla. Suuremat silmakirjalikkust ja kodanike tüssamist annab Eesti ajaloost otsida.
Selline tagatoapoliitika peegeldab usaldamatust oma rahva suhtes. Sotsioloogid kirjutavad rahva võõrandumisest, poliitikud heal juhul kostavad vastu, et täisväärtuslik kodanikuühiskond vajab küpsemiseks aega või et vabatahtlik isoleerumine on samuti osa demokraatiast. Ise on poliitikud küpsenud kiiremini, sisendades endile, et korra valituks osutununa tõustakse seisusesse, millega kaasneb piiramatu tarkus ja õigus langetada otsuseid mis tahes küsimustes, sealhulgas Eestile parima presidendi valimises. Seejuures peljatakse presidendi otsevalimisi, sest rahva poolt võib valituks osutuda kandidaat, kes hakkab ametisse saades korda saatma populistlikke otsuseid või kes lihtsalt ei sobi võimuerakondadele.
Nii olemegi olukorras, kus on poliitiliselt korrektne rääkida parlamentaarsest vabariigist, mille president peab olema minimalistlik konstitutsioonitõlgendaja. Pärast otsevalimiste vajalikkuse tõstatamist käimasolevas debatis on mind rünnatud vanade etteheidetega: populism, näilise demokraatia õhutamine.
Minu arvamus on järgmine. Rahva vähene kaasamine riigi valitsemisse on väga lühinägelik poliitika, mis juhib meid kiirenevas tempos tupikusse. Kui see ei ole Eesti elu ja tuleviku üks sõlmteema, siis mis veel. Ega ometi jätkuv pürgimine Euroopa viie rikkama riigi hulka? Sotsioloog Andrus Saar on tabavalt märkinud, et selle eesmärgiga oma rahvast piitsutades võime jõuda olukorrani, kus “inimvarast on jäänud alles ainult vara”. Ehk inimVARAST jääb alles inimVARE.
Tänane erakonnapoliitika omab administratiivset ressurssi ja avalikkusega manipuleerimise oskust. Sellise olukorra teket oleme ise soosinud ja poliitikud on “tädi Maali” armsa kujundi ära kaaperdanud ning ehitanud selle peale ühiskonna lihtsustatud mudeli. Toomas Hendrik Ilvesest eristab mind näiteks see, et siin 47 aastat elanud inimesena tajun neid tendentse tundlikumalt, lausa ohumärgiliselt.
Kui nõukaajal oli eemalehoidmine “partei ja valitsuse tegemistest” osa meie kaitserefleksist, siis nüüd on see ju hoopis tõrjutus meie OMA riigist. Rahvatarkus ütleb, et mida külvad, seda lõikad: poliitikute sebimisele vastab rahvas parastamisega, üha ülbavam partokraatia toodab üha massilisemalt protestihääli. Kõik see on oma olemuselt valus protsess, kogu iseseisvusaate justkui hiiliv õõnestamine.
Tasakaalustamaks erakondade tagatubade võimu, on vaja enamat kui minimalistlikult põhiseadust tõlgendavat presidenti. Tarvis on välja selgitada kodanike arvamus otsevalimiste suhtes – selleks tuleb korraldada rahvahääletus!
Tegelikult saab ka sel korral igaüks presidendivalimistel oma hääle anda, olgugi et kaudselt. Riigikogu liikmed, kes hakkavad 29. augustil presidenti valima, on kohustatud kuulama oma valijate arvamust ja sellega arvestama. Te kõik olete saatnud riigikokku oma esindaja ja teil on õigus anda talle teada, kumba kandidaati eelistate. Piisab vaid võtta riigikogu kodulehelt saadiku meiliaadress ja saata talle e-kiri.
Kel sellist tehnilist võimalust pole, ärgu häbenegu kasutada muid sotsiaalse kontrolli võimalusi, sest Eesti on õnneks väike ja võimalus saadikul n-ö hõlma hakata täiesti arvestatav. Võtke oma piirkonnast valitud saadikuga ühendust ja tuletage talle meelde, et 29. augustil tuleb talitada oma mõistuse ja südametunnistuse, mitte parteidistsipliini järgi!
