Koila küla asub Virumaal, looduslikult ilusas Pada jõe orus. Küla on vana, siin on linnamägi ja ohvrikivid. Enne Teist maailmasõda oli siin 20 talu. Koilas elas sada inimest, pooled nendest lapsed ja noored. Majad olid rehielamud. Koila rahvas oli töökas. Põllumajandus oli hästi arenenud. Talude keskmine suurus 30 ha. Peekon läks Inglismaale, seemnekartul Lääne-Euroopasse, piim meiereisse. Enne sõda olid meil kaubandussidemed Soome Suur- ja Tütarsaarega. Kartuli ja vilja vastu vahetati kala.
Algas sõda. Juulis 1941 aeti Vihula ja Palmse rahvas Koilasse, meie omad aga Purtsesse tankitõrjekraavi kaevama. Elati telkides. Kuulipilduja oli suunatud kraavikaevajatele. Hävituspataljon põletas Koila silla. Neljapäeval, 6. augustil 1941 hakkasid taanduvad Vene sõjaväevoorid Koilast läbi liikuma. Kuna sild oli põletatud, oli raskesuurtükkide jõest üle toomisega raskusi.
Jalavägi võttis positsioonid sisse ja kaevus 100-200 meetri kaugusel tankitõrjekraavist. Veel 50 meetrit tagapool asus heinaküünis raskekuulipilduja.
Reedel, 7. augustil 1941 jõudsid Saksa väed, 61. jalaväediviis, Kunda juures Soome laheni. Koila inimesed, aimates saabuvaid raskeid lahinguid, varjusid küla suurematesse keldritesse. Meie pere läks isa venna mäeveerus asuva maja keldrikorrusele. Me asusime Pada jõe paremal kaldal eikellegimaal. Öösel tulid Vene eelposti sõdurid meile tuppa ja ütlesid, et sakslased on teisel pool jõge.
Saksa vägede rünnak
8. augusti hommik algas Saksa vägede rünnak ettevalmistava miini- ja suurtükitulega. See kestis umbes 30 minutit, siis asus Saksa jalavägi kergekuulipildujatule toetusel rünnakule. Vene raskekuulipilduja avas vastutule. Lasti kõigist relvadest. Lahing kestis umbes tund aega. Siis jäi kõik vaikseks. Sakslased tulid maja juurde, venelased olid taganenud. Ülevalt maja aknast nägime, kuidas sakslased liikusid hanereas üle põllu. Külas põles vanaisa maja, seal ei elanud keegi. Jooksime mööda tankitõrjekraavi tuld kustutama.
Oli põnev, kuulid vingusid üle pea. Olin 14aastane ja olin sõjas. Meie maja oli mürsukildudest ja kuulidest läbi lastud. Äkki käis suur pauk, saksa sõdur oli jõe ääres miini otsa astunud. Surres karjus ta kohutavalt. Enne seda oli minu onu miiniväljast läbi läinud. Surm teda ei tahtnud. Saksa sõjaväe hobuvoor liikus Viru-Nigulast Koilasse. Venelased avasid Rannult voori pihta suurtükitule. Saksa suurtükid sundisid Vene suurtükid vaikima.
Saksa tankid olid Padaorus sunnitud peatuma, sest sild oli mineeritud. Kõik jäi vaikseks. Isa läks hobuseid karjamaalt koju tooma. Ta nägi, et sakslased lamasid karjamaakraavis. Seal oli rindejoon. Sakslased isa liikumist ei takistanud, nad tahtsid näha, kas venelased avavad karjamaametsast tule. Kõik jäi edasi vaikseks. Isa tõi hobused koju. Siis algas venelaste vasturünnak Tüükri (meie naaberküla) külast. Kuulid vingusid jälle. Sakslased käskisid meil varjuda. Saksa kergekuulipildujatulega löödi rünnak tagasi.
Sakslased tõid Koilasse uue silla osad ja monteerisid selle kahe tunniga. Koila-Tüükri lahingus langes Venemaa poolel 48 ja Saksamaa poolel 12 meest.
Pühapäeva, 9. augusti hommikul suundus Saksa sõjaväevoor läbi Koila tagasi Kunda poole, et ühineda oma diviisiga, kes liikus Tallinna suunas. Narva poole läksid juba teised Saksa väeüksused.
Sõjas osales 11 Koila meest, neli neist langes. Esimese mobilisatsiooniga läks Nõukogude armeesse ainult M. Andest, kes langes sõjas. Teised mehed läksid metsa. Seal oli ümbruskonna küladest 30 meest, see asus Viru-Nigula lähedal Nugeri soos. Kui hävituspataljon neid suurtüki- ka miinipildujatule toetusel ründas, taganeti Varudi sohu.
Soome jätkusõjas osales V. Kõrvek (langes Karjalas) ja E. Tiimus. Saksa armees sõdisid M. Andest, A. Roikan (langesid), A. Maer, L. Andest, J. Kopli, A. Lemendik, V. Tiimus.
Juulis 1941 oli ka hobuste mobilisatsioon. Meil oli väga hea hobune nimega Asta. Kui isa Asta Viru-Nigulasse sõjaväekomisjoni viis, ütles loomaarst, et tiineid hobuseid me ei võta. Isa ei saanud aru, milles küsimus. Kuid hobune oli öösel tallis lahti pääsenud ja kunstväetist söönud, mis ta kõhu paistetas. Asta oli mobilisatsioonist pääsenud. Onul oli väga hea täkk Villu. Kui sõda oli meist üle käinud, oli Villu karjamaalt kadunud. Kahe päeva pärast tuli Villu, üleni vahus, vene sadul seljas, koju. Hobused oskavad kaugelt koju tulla. Ontikal müüs üks mees hobuse Tütarsaarele. Mõne päeva pärast ujus hobune läbi mere koju tagasi.
1944. aasta sügisel Koilas lahinguid ei olnud.
Küüditamine
Juunis 1941 arreteeriti Viru-Nigula kaitseliidu üksikrühma pealik R. Tiimus. Naine ja lapsed küüditati. 25. märtsil 1949 küüditati Koilast Jakob Tiimuse pere, ema Luise, õde Valve, vennad Uno ja Hindrek. Vend Endel oli arreteeritud 1947. aastal ja saadetud Norilski vangilaagrisse. Mina, Väino Tiimus, õppisin Tallinna mäetehnikumis ja elasin erakorteris. Minul õnnestus kolm korda põgeneda.
Isa võttis Siberisse sae ja kirve kaasa, et metsades läheb tarvis. Kuid rong pöördus lõunasse, steppi, Minuinskisse. Vennad Uno ja Hindrek võtsid kaasa pillid ja neid läks vaja. Laul ja pillimäng leevendasid koduigatsust ja rasket elu Siberis. 1957. aastal tuldi tagasi, aga noorusaastad jäid Siberisse.
1949. aastal moodustati Koilas kolhoos. Kõik Koila noored lahkusid külast linnadesse ega tulnud enam kunagi Koilasse tagasi. Vanad elasid Koilas surmani. Külla tulid uued elanikud. See oli Koila tragöödia.