Piimapukk, mis põllumajandusministri ettepanekul võiks olla muinsuskaitse all, oli kunagi Tudu küla elu keskpunktiks. Nüüd seisab selle koopia käsitöötare õuel ja meenutab värvikaid aegu, millest praeguseni räägitakse.
Piimapukk meenutab Tudu vilgast külaelu
Tudu käsitöötare-muuseumi õuel seisab piimapukk, mille tare perenaine Helve Ploom lasi neli aastat tagasi muuseumieksponaadiks teha. Tema sõnul otsis ta veel tükk aega töömeest, kes teaks, millistes mõõtudes ja kuidas varasemalt piimapukke meisterdati. Eksponaadist pukile naine pikka eluiga enam ei ennusta, sest puit kõduneb, ja samas kaovad inimesed, kes oskaks neid taastada.
Tegelik piimapukk, mis kunagi külaelu keskpunktiks oli, asus paar maja eemal – pukk ühel pool hekki, maja teisel pool. Majaperemees olnud aga Ploomi sõnul naljahammas, kes aastaid kuulnud külanaiste varahommikusi jutte, mis piimapuki juurest temani kostsid.
“Tema, nutikas mees, vedas juhtmed ja magnetofoni heki alla ning võttis selle mokalaada üles. Järgmisel hommikul pani lindistuse naistele täis võimsusega mängima. Oi, sellest räägiti kaua aega, ja seda mäletatakse veel praegu, kes mida rääkis ja mida kelle kohta ütles,” meenutas Ploom kõige värvikamat lugu, mis pukiga seotud ja millest tänini kõneldakse.
Üleüldse olnud piimapukk Tudu küla elu keskseks kohaks, kus naised ja mehed kokku said. “Siin käis infovahetus, mida mujal ei toimunud. Siin räägiti kõigest ja kõigist. Kiruti valitsust ja pandi kõik paika,” lausus Ploom.
Mehed toonud lausa puupakud puki juurde, et oleks mõnus istuda ja kaarti mängida ning omavahel suhelda. Üks mees, kes tamkat mängis, käis kogu aeg, nupud taskus ja kulunud laud kaenla all. “Kus tema maha istus, seal tamkaks lahti läks,” kirjeldas Helve Ploom seltskonda, kes piimapuki juures kogunes.
Piimapukk äratas noorte seas ka teatud kartust. “Peolt koju minekuga oli meil alati poleemika, kust kaudu minna, et piimanaistele kätte ei jääks. Seda piimapuki kohta nagu natuke kardeti, sest siis läks kohe jutuks, kes kellega käis ja kust ta tuli,” naeris Helve Ploom.
Aja jooksul on piimapukid läbi teinud ka väikese muutuse. Algul olid need natuke madalamad, kuid piimaauto peal hakatud nurisema, et plekke autole paha tõsta. Seejärel ehitati pukid kõrgemaks, aga siis nurisesid naised, et ei jaksa täis piimanõusid nii kõrgele vinnata.
Kui 1970. aastatel oli Tudu külas veel 68 lehma, siis pärast 1980. aastaid jäi külas lehmapidamist vähemaks, sest naised vananesid ja noored läksid minema. Eesti vabariigi taasiseseisvudes läksid nõudmised seoses piima ja lehmapidamisega nii karmiks, et inimesed olid sunnitud loomad likvideerima. Praegu on Tudu külas vaid ühes peres lehm.
Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder tegi möödunud nädalal Võrumaal Kiidi turismitalus ettepaneku, et Eestis tuleks piimapukid muinsuskaitse alla võtta.
“Piimapukid iseloomustavad Eestis maaelu ja põllumajanduse ühte ajajärku ning need on olnud muu hulgas maastikuarhitektuuri üks osa,” rääkis Seeder.
Nii-öelda sümboolse piimapuki avanud Seeder tõdes, et Eestis ringi sõites piimapukke ega mustvalgeid lüpsikarju enam ei näe. See iseloomustab tehnoloogia arengut, mis tähendab omakorda hügieenilist ja tänapäeva nõuetele vastavat piimatootmist.
Piimapukid on Eestis olnud omaette nähtus ja Seeder pakkus välja, et kultuuriminister Rein Lang võiks algatada väheste Eestis säilinud piimapukkide muinsuskaitse alla võtmise.
“Kunagi iseloomustasid maaelu paljude jaoks lüpsjad ja traktoristid. Tänapäeval lüpsjaamet ilmselt kaob, sest tulevikus teevad selle töö ajakohases farmis ära juba lüpsirobotid.”
Samuti toonitas Seeder, et piimatootmine on Eesti põllumajanduses praegu üks olulisemaid tootmisharusid, millel on ka ajaloo jäädvustamisel oluline tähendus.