Alles see oli, kui lumekoorma all äganud omavalitsused olid aasta esimeste kuudega pea kõik eelarves teede korrashoiuks ette nähtud vahendid lume lükkamise peale kulutanud. Vallad ja linnad pöördusid toona nii otse kui ka omavalitsusliitude kaudu valitsuse poole abipalvetega leida lisavahendeid, kuid alati kõlas vastuseks, et raha ei ole ja saagu nad ise hakkama.
Samas polnud regionaalministril mingi probleem allkirjastada 17. veebruaril käskkiri, mille eesmärgiks oli parandada liiklusohutust kergliiklusteede rajamise teel. Eesti Maaomavalitsuste Liidu ettepanekuid seega kuulda ei võetud ja lumesahkadele lisaraha ei antud, küll aga peeti kergliiklusteid oluliselt suuremaks liiklusohutuse garantiiks kui teede hooldamist. Eks ole ka selles otsuses oma uba, kuigi eraldatud 2,6 miljoni euroga on võimalik üle terve Eestimaa ehitada vaid ligikaudu 40 kilomeetrit rattateid.
Tagantjärele nagu polekski mõtet sel teemal pikemalt rääkida, kui rahasaajate nimekirjale otsa vaatamine ei oleks tekitanud hulka küsimusi. Siseministeeriumi kodulehelt võib lugeda, et omavalitsused esitasid tähtajaks 117 taotlust, millest võistlustulle jäi ligi 100 ehk keskmiselt tuli iga maakonna kohta seitse taotlust.
Kui ministril olnuks tahe teha mõistlikku regionaalpoliitikat, võinuks ka tegelik jaotus seesugust suhet kajastada. Ministri jaotusskeemi lähemalt uurinuna julgen väita, et tegemist on tõepoolest oma nimele vastava “kergliiklusteede raha jagamise skeemiga”. Ainuüksi kummaline keelekasutus vääriks põhjendamist, kuid nimi nimeks - tublit ja töökat teatavasti nimi ei riku. Aga kas mees ikka on tubli ja töökas?
Ei ole olnud õnne näha ühtki regionaalministri käskkirja või muud dokumenti ei otsustuskomisjoni moodustamise ega ka selle kohta, kas sinna ka omavalitsuste esindajaid kaasati?
Ametnikega suhelnud omavalitsusjuhi sõnul ei osatud talle ministeeriumis mingit infot anda, kui ta sama asja kohta päris. Teisalt olid toetusskeemis väga selged kriteeriumid. Kui vaadata seatud tingimusi ja võrrelda saajate ning mittesaajate taotlusi, siis võib seda nimekirja pehmelt öeldes poliitiliselt huvitavaks pidada.
Igatahes nüüdseks on hindamise kadalipp läbitud ning skeemitamise tulemusena õigete valdade õiged punktid tabelisse kirjutatud. Läks nii, et sentigi ei saanud ükski omavalitsus ei Tartu- ega Jõgevamaalt; samuti Saare-, Hiiu- ja Läänemaalt ning Järvamaalt. Olgu öeldud, et nende maakondade valdades on Isamaa ja Res Publica Liit tagasihoidlikult esindatud. Lõpptulemus on kindlasti tähelepanuväärne ka regionaalse tasakaalu vaatenurgast.
Ei hakka siin kedagi otseselt arvustama. Igaüks, kel asja vastu rohkem huvi, võib saajate nimekirja ministeeriumi kodulehel imetleda.
Juhtunul on muidugi ka positiivne külg – Eestis on nüüd üksjagu inimesi, kes võivad peagi uue teejupi üle rõõmu tunda. Aga veelgi rohkem on neid, kes vaid unistavad oma kodukoha rattateest.
Kurb on, et programmdokumendis loetletud tingimustele ja kaunitele eesmärkidele vaatamata läks kergliiklusteede rajamise skeemiga nii, nagu varemgi on juhtunud. Ühe olulisema kriteeriumina kumasid sealt läbi teatud vallajuhtide soojad suhted otsustamisele lähedalseisvate parteikontoritega. Kohalikud olud või vastavus skeemis seatud eesmärkidele jäid paraku teisejärguliseks.