Intervjuu: Muumid, nullpunkt ja e-teater

Millist teed pidi jõuab Muumitroll taas Rakvere teatrilavale?

Ehkki esietendus on 2. septembril, hakkab Muumitroll koos sõpradega tegutsema juba varem. 1. septembril lähevad nad lapsi kooli saatma – seisavad koos politseinikega ülekäiguradadel ja tulevad laste juurde päev enne, kui nad oma esimese live’i annavad. Nad on ju muinasjutu mõttes laste rokkstaarid või superstaarid.
Muumid on Rakvere teatris teist korda. Inimestel ei maksa arvata, et see on seesama “Muumitrolli jõuluuni”, mida nad on juba näinud. Tegemist on Muumitrolli ja tema sõprade uute seiklustega.

Millega lavastus üllatab?
“Muumitrollis” katsetan üht enda jaoks väga põnevat asja. Videot on lavastustes ikka kasutatud, aga meie lavastusel jookseb taustal dekoratsioonina non­stopmultifilm, mille on teinud Kristi Leppik. 2 korda 40 minutit lamenukktehnikas.
Lavastus on liikuva dekoratsiooniga, nii et mingil hetkel liiguvad tegelased ekraanile ja siis jälle lavale. 3D-teater. Kohtade muutus, ilmastiku muutused toimuvad suuresti visuaalselt, heliga toetatuna.

Võtsite laval Muumitrolli maskiga klassikalise Hamleti-poosi. Mis on Muumitrollil ja Hamletil ühist?
Muumi ongi laste Hamlet. Niisugune otsiv ja kahtlev ning ta ei ole üldse vägivaldne, nagu Hamletki. Otsest paralleeli ma siiski ei julgeks tõmmata, ent samas on tegelased, ja Muumitroll eelkõige, hästi mitmekihilised oma ettevõtmistes ja hirmudes ja rõõmudes. Ta ei ole pelgalt plakatlik tegelane ühe konkreetse iseloomujoonega.
Kogu Tove Janssoni süsteem üldse on selline elupalett – kõikvõimalikud tüübid, keda kohtame, on seal ju olemas. Võta või Nuuskmõmmik – paralleel Jaan Tätte. Mitte päris, aga midagi neis on ühist.
Miks see lugu mulle väga meeldib, ongi seesama, et ta on küll mõeldud ehk eelkoolieale ja algklassidele, aga samas ka vanematele. Ma ei kujuta ette, kas puberteetikud seda vaadata tahavad.
Seal ei tegelda ninnunännuga, tegeldakse kaunis hirmutava teemaga – maailmalõputeemaga, et kui sabatäht tormabki Maale otsa, mis siis saab. Missugused väärtused üldse on enne seda või meie endi vahel või kas pärast seda jääbki üldse midagi. Need on tegelikult sellised igavikulised küsimused, mis selles loos on. Mis saab pärast surma? Selles mõttes on ta laste Hamlet jah.

Enamasti on “Karupoeg Puhhi” peetud filosoofilisemaks kui muumitrolle.
Minu meelest on äärmiselt filosoofiline. Puhh on ka muidugi. Puhh on rohkem niisugune Faust siis. (Muigab.)

Dramatiseeringu tegite Rünno Saaremäega kahekesi. Kui vabad käed või kui etteantud raamid olid teil muumitrollide tõlgendamiseks?
Käed on ikka väga seotud kahjuks. Rünno tegi dramatiseeringu, selle pikkus oli esialgu 80 lehekülge. Hakkasin seda kokku lükkama, võtsin juurde mingeid asju, mis tema oli ühel või teisel põhjusel välja jätnud, ja kärpisin midagi, mis tema oli sisse pannud.
Kirjutasime tegelikult Snifi tegelase Väikeseks Myks. Muinasjutu originaalis Väikest Myd ei ole veel olemaski nende maailmas, nad pole veel tuttavadki. Nuuskmõmmikuga nad alles tutvuvad selle loo käigus.
See jäeti küll sisse, et Nuuskmõmmik on neile ammu tuttav, aga Väike My kästi välja võtta ehk asendada uuesti Snifiga, kuigi jaapanlased oma multifilmis kasutasid mõlemaid.

Kellele kuulub selline käsu-keeluõigus?
Nimesid ma ei tea, aga see on Tove Janssoni agentuur, kus asjapulgad ilmselt vahetuvad, sest esimese tükiga “Muumitrolli jõuluuni” anti meile küll suhteliselt vabad käed kaks lugu kokku panna, ei olnud probleeme.
Seekord pidime äärmiselt täpseid nõudmisi täitma, sinnamaani välja, et pidime neile dialoogikatkeid ära tõlkima, et mis täpselt räägitakse. Pidime saatma absoluutselt kõik kostüümikavandid ja pildid lavast ja tegelastest. Nende puhul, kes olid eelmises tükis – Muumitroll, Nuuskmõmmik, mamma ja papa – piisas fotodest. Kusjuures tuli keeld, et Nuuskmõmmik ei tohi olla roheliste juustega, pigem pruunidega, nagu on mõeldud. Tegelikult on see kadalipp olnud päris karm.
Nad jätsid lepingusse veel punkti, et kui keegi neist siia vaatama tuleb ja näeb midagi, mis ei sobi, siis meie peame selle asja vastavalt nende näpunäidetele muutma.

Kas selline pedantsus pole mitte takistuseks Muu­mitrolli arengule?
Ma kipun arvama, et nad ei tahagi, et keegi seda arendaks, vaid see peab olema mingi kivistunud staatiline mälusse pressitud pitser, mida nad saavad Soome Muumimaana teistesse riikidesse müüa.
See on päris karm. Minu mälu järgi pole meil ühegi lastelooga varem niisugust kemplemist olnud. Mingite muude lugudega on olnud küll ärakeelamisi, aga kui lubatakse, siis antakse vabadus: tehke, interpreteerige. Nemad tahavad olla kogu aeg juures.

Hea, et päris-“Hamletil” selliseid ettekirjutusi pole ...
No õnneks on Shakespeare ammu läinud. Kui tema sugulased ... oi taevakene ... nad oleksid muidugi esiteks miljardärid ja teiseks kirjutaksid ilmselt väga selgelt ette, mida tohib ja mida ei tohi.

Missugune hooaeg tuleb ja missugused lavastused publiku ette jõuavad?
Tuleb selline laste, noorte ja klassikalise dramaturgia poolaasta. Meil tuleb kaks kultusmuinasjuttu: seesama “Muumitroll ja sabatäht” ning jõuludeks “Tuhkatriinu” Toomas Suumani kirjutatuna ja lavastatuna. “Tuhkatriinule” õnneks autoriõigused ei laiene, nii et Suuman võib ise kirjutada näidendi.
“Nullpunkt” tuleb noortele, mängivad Viljandi kultuuriakadeemia tudengid, lavastab kateedrijuhataja Jaanika Juhanson.
Siis läheb käima klassikaline teos – Ostrovski “Kaasavaratu” Eili Neuhausi vankumatu taktikepi all. Ta on meil vene klassika maaletooja, lavastanud “Mtsenski maakonna leedi Macbethi” ja vene luulet. “Kaasavaratu” valmib projektina ja taas koostöös Jõhvi teatriga Tuuleveski.
Mängime jätkuvalt neid lugusid, mis meil repertuaaris on. “Täismäng” ja “Pipi” jõuavad kahesajanda etenduseni oktoobri keskpaigas ja need on nende viimased etendused. Väga edukalt läheb “Leenane’i kaunitar”.
Uuel aastal hakkavad tööle niisugused mehed nagu Margus Kasterpalu ja Peeter Tammearu, suveprojekti läbirääkimised käivad üle hulga aja ühe välismaise lavastajaga, inglanna Lorna Marshalliga. Mis see saab olema, on seni lahtine. Ühte ja teist on teises poolaastas veel.

Kas pangamajas saab edasi mängida või peab sealt ära tulema?
Õnneks praegu pangamajast ära tulema ei pea. Sel hooajal saame veel pangamaja kasutada. “Unenäokohviku” toome sealt küll meie väiksesse saali.

Missugune näeb välja teatri uus koduleht?
Olen väga veebikauge inimene, aga loodan, et sellest tuleb midagi väga lahedat. Sinna tulevad kõikvõimalikud videotervitused meie hooaja avamise puhul ja interaktiivne film, mis kajastab meie maja, meie tegemisi, meie inimesi. Koduleht on viimasel ajal rohkem nagu kalendermärkmik olnud, üritaks nüüd e-riigis olla ka e-teater.

Missugune on teatri vaimu ja rahakoti seis?
Igal juhul on inimestel silmad sära täis: hooaeg hakkas pihta!
Vaim on püsti ja eks rahakott tuleb ka järele, ma loodan. Igatahes läbirääkimised kultuuriminister Rein Langiga on olnud mitmel puhul ja tema suusõnalised lubadused on mulle ja Joonas Tartule mällu raiutud, nii et me ei tahaks küll sammugi taganeda sellest, milleni oleme jõudnud.