Fideelia: ”Alastiolek on loomulik, seda põhjendama ei pea”

, arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küsimusele, kas ta oleks nõus 40 aasta pärast nõus alasti poseerima koos maaliga, kus joonistatud noor naine, vastas Fideelia, et ilmselt on, aga see oleneb sellest, kui rahul ta siis oma kehaga on.
Küsimusele, kas ta oleks nõus 40 aasta pärast nõus alasti poseerima koos maaliga, kus joonistatud noor naine, vastas Fideelia, et ilmselt on, aga see oleneb sellest, kui rahul ta siis oma kehaga on. Foto: Erakogu

Kunstnik Fideelia-Signe Roots pakkus kõneainet nii Lääne-­Virumaal kui üle Eesti, kui tema aktsioon kõndida Tartust ­Karepale palja ülakehaga leidis Väike-Maarjas vastureaktsiooni: kohalik vallavanem kutsus talle politsei.

Fideelia-Signe Rootsi – kunstnikunimega lihtsalt Fideelia – ettevõtmine leidis suurt vastukaja meedias, avalikkuse ja kultuuriinimeste hulgas. Kriitik Margus Kiis nimetas seda aktsiooni suisa aastakümne kunstiprojektiks. Fideelia on talle tänulik asjakohase ja siira artikli eest.

“Nii kultuuriinimeste kui teiste seast ei ole tulnud ainult positiivset vastukaja, vaid ka tüütuseni minevat kriitikat,” nentis Fideelia. “Mõnele tundub, et selle aktsiooniga tahtsin ainult kuulsaks saada ega saavutanud midagi, sest paljas inimene ei olevat ammu enam mingi uudis. Kuulsuse eesmärki mul polnud, aga see, et ma kuulsaks ikkagi sain, näitabki, kuivõrd naise paljas ülakeha meie ühiskonda ärritab. Kui see oleks tavaline nähtus tänavapildis, ei oleks mulle politseid kutsutud ega oleks toimunud diskussiooni meedias. Mu töö läheb selles mõttes saavutusena kirja,” kõneles Fideelia.

“Mind üllatas, kui paljud inimesed naise rindu rõvedateks peavad,” tunnistas ta. Seda, kust tuleb nii läbinisti negatiivne suhtumine naise kehasse, peaksid tema arust uurima psühhiaatrid, ajaloolased, kunstnikud.

Oma retkel Tartust Karepale oli Fideelia jaoks üllatav inimeste kohmetus ja püüd iga hinna eest teha nägu, nagu kõik oleks okei.

“Mind piiluti silmanurgast ja küllap peeti hulluks. Üks paarike pööras minust möödudes otsustavalt pead kõrvale. Alles Väike-Maarjas, kui kahe kaameraga filmiti, rahunesid inimesed maha. Nad mõistsid, et see ei ole “päris”, vaid tehakse klippe saate jaoks, järelikult on kõik normaalne ja kõrvalekalle puudub. Niipea kui kaamerad kotti rändasid, muutus ka suhtumine. Olin uuesti tavaühiskonnast hälbija, keda on ohutum mitte häirida,” rääkis Fideelia.

Politsei tulek Väike-Maarjas ei üllatanud teda, sest Tallinnas kutsuti talle sarnases olukorras ühe minuti jooksul mupo.

“Arvestades, et Väike-Maarjas kulus selleks 20 minutit, läks isegi hästi,” arvas ta.

Meil kehtib sooline võrdõiguslikkus. Mehed on avalikus ruumis mõnikord palja rindkerega. Sellega on kõik harjunud ja politseid neile ei kutsuta.

“Kui naine ja mees on võrdsed, on nende rindkered seda samuti. Eestis ei ütle ükski seadus mitte sõnagi ülakeha kohta. Arvan, et palja ülakehaga avalikus kohas viibimine tuleks ühiskonnas selgeks mõelda ja vajadusel seadusesse kirjutada,” leidis Fideelia. “Võrdõiguslikkuse põhimõttega läheb vastuollu idee, et üks sugupool tohib palja rindkerega käia, aga teine mitte. Seda ei ole võimalik millegagi põhjendada. Kõige levinum põhjendus on, et naise rinnad on suguelundid ja on tundlikumad kui meestel. See ei vasta tõele. Nii naiste kui meeste rinnad on sekundaarsed suguelundid nagu meestel habe. Ka meeste rinnanibud on tundlikud,” lisas ta.

“Palja rindkerega käimine peaks olema lubatud soost, vanusest ja kehakujust sõltumata. Kui keelata, siis samuti kõigil. Vastasel korral kutsun tulevikus kõigile palja rindkerega meestele politsei.”

Pärisin Fideelialt, miks eestlased sotsiaalset alastust nii pelgavad, ka näiteks rannas ja saunas, kuigi ometi võiks ju eestlased selles osas nii paganlikust kui saksa kultuurist mõjutatud olla. Paganlik kultuur on ikka sisaldanud looduslähedust, naturismi põhiideed. Saksamaa on aga naturismi ehk alastikultuuri sünnimaa.

“Eestis käivad asjad aga hoopis nii, et spordiklubi naiste riietusruumis varjab enamik naisi end teel pesuruumi ja sealt tagasi saunalinaga ning isegi sauna uksele on peetud vajalikuks kinnitada silt “Saunas oleme ujumisriieteta!”. Ilmselt on keegi seal varem riietega istunud, et sellist silti tarvis oli. Meie saunakultuuris on see tõesti ootamatu. Eesti on üks väheseid riike maailmas, kus puudub ametlik naturistide rand,” rääkis Fideelia.

Fideelia kompleksivaba suhtumise põhjused peituvad tema lapsepõlves. Ta sai naturistliku kasvatuse. Tema vanemad olid mesinikud ja elasid Alatskivil Juhan Liivi sünnikoha lähedal paksus metsas.

“Viibisime soojal ajal sageli alasti. Suviti, kui sadas hoovihma, läksime terve perega paljalt jooksma. Sihtpunkti ei olnud. Oluline oli kulgemine mööda vihmamärga metsasihti läbi sügavate lompide ning vihmapiiskade nautimine nahal. Ka vanaema või meile külla sõitnud peresõbrad tundsid end paljana vabalt. Jälgisin väiksena huviga suurte inimeste kehasid. Laps ei anna hinnanguid, ta võtab vaid infot vastu,” meenutas Fideelia. “Vanainimese keha oli põnev kortsumaastik. Ülekaaluline keha jälle midagi uut, sest meie peres ülekaalulisi ei ole. Mitmete arstide arvates on rõivastus tervisele kahjulik, kuna takistab naha loomulikku hingamist ning jääkide vabanemist naha kaudu. Pole ime, et mu suguvõsas paljud väga vanaks elavad. Vanaema elas näiteks 101aastaseks.”

Fideelia tsiteeris doktor H. Zirki, kes on öelnud: “Teatud mõttes on alastiolek elu, rõivastus – surm.”

“Alastikultuur on kõige demokraatlikum kultuur maailmas. Selles puuduvad võimuhierarhiad. Kõik on nii, nagu nad ilma sündisid, ja kedagi ei kritiseerita tema keha pärast,” rääkis ta.

Alastust on Fideelia kasutanud ka varasemates kunstiprojektides.

“Paljusid tegevusi on lihtsam ja ohutum sooritada paljalt, sest rõivaste osad võivad kuhugi kinni jääda, lisaks annab riietus alati infot selle kandja kohta, aga performance’is on kõigel tähendus. Seega, kui esined riietes, ole valmis oma kostüümivalikut põhjendama. Alastiolek on loomulik, seda põhjendama ei pea,” selgitas Fideelia.

Ka tema varasemad tööd on tekitanud ühiskonnas valulikke reaktsioone. Selle põhjuseks on Fideelia sõnul asjaolu, et ta toob nendega esile ühiskonna valupunkte.

“Kui ühiskonnaliikmed ärevalt reageerivad, järelikult tegelen tähtsa küsimusega. Tagasiside kaudu saame sootsiumi kohta olulist infot, millega edasi tegeleda. Kunstniku roll ei ole küsimustele vastata, vaid neid esitada ning teha varjatut nähtavaks,” rääkis Fideelia.

Fideelia on ennast määratlenud radikaalse feministina. Radikaalfeminismiks nimetab teadlane Fox Keller sellist feminismiharu, mis püüab tungida sotsiaalsete nähtuste juurteni ja keelekasutuseni. Leitakse, et üks sugupoolte ebavõrdsuse põhjusi seisneb dualistlikus ehk vastandavas mõtteviisis, aga kus on vastandus, seal on hierarhia: kedagi peetakse kellestki paremaks.

“Meie ühiskonnas on mees norm, naine aga Teine. Selliseid positiivseid omadusi nagu vaprus ja ausus peetakse mehelikeks, näiteks “mehe sõna”, aga negatiivseid, nagu klatšimine, hädaldamine ja valetamine, naiselikeks – “naiselik kavalus”, “eitede loba”. Ei ole raske näha, kuidas kujunevad läbi sellise mõtteviisi rangemad reeglid naistele kõiges, ka palja ülakehaga käimises,” arutles Fideelia.

Ta on oma kirjutistes väitnud, et Rakveres toimunud meeste tantsupeol näidati tantsudes naiste ülimuslikkust meeste suhtes.

“Märkan tihti soolist ebavõrdsust ning soostereotüüpide taastootmist. Millises võtmes peaks nägema siis vägivalda kui mitte vägivalla võtmes? Meie riigis on avalik porno ja vägivald lubatud, aga loomulikkus ja tegelik nauding keelatud. Pornotööstus teeb kõik selleks, et alasti inimene jääks seksuaalobjektiks, mida on võimalik müüa. Seoses keha varjamisega tekivad kompleksid ja hälbed, sealhulgas vägivald ja seksuaalkuriteod,” rääkis Fideelia. “Üks sellistest kalletest, nimelt osa meeste salasoov alluda agressiivsele naisele, dominatrixile, viidi tantsulisel kujul praktikasse Rakvere meeste tantsupeol, põlistades nõnda stereotüüpseid soorolle.”

Kuna naturism ja feminism töötavad Fideelia sõnul vastu kapitalistlikule süsteemile, sealhulgas pornotööstusele, on need ühiskonnale väga ohtlikud nähtused.

“Kui midagi korduvalt eksponeerida, muutub see tavaliseks. Kui paljas keha saab harilikuks ja deseksualiseerub, jääb pornotööstus kahjumisse.”

Soorollid kui võimuhierarhia näitajad tuleb Fideelia veendumuse kohaselt kaotada ja inimesi võtta nii, nagu nad on, mitte neile sünnist saadik soorolle pähe määrida ja pahandada, kui nad rolliootusi ei täida.

“Ideaalses ühiskonnas ei tekiks erootiline erutus enam lihtsalt palja ihu nägemisest, vaid muudest omadustest, eelkõige muidugi säravast, vabast ja iseteadvast suhtumisest nii endasse kui oma keskkonda. Isik, keda keegi ei valitse ja kes ise valitseda ei ihka, on seksikas ja kõikvõimas.”

Selle saavutamiseks peaks tema hinnangul vabanema õpitud abitusest ja mõistma, et kõik algab üksikisiku mõtteviisist.

Elo-Maria Roots, Fideelia õde:

Fideelia on sihikindel ja oma loomingus aus. Tal on julgust oma põhimõtteid avalikus ruumis väljendada, isegi kui ta seda üksinda teeb. Ta läheneb oma kunstiprojektidele mitmetahuliselt ja läbimõeldult. Me loeme alati üksteise kirjutisi ja arutame ideid omavahel läbi.

Margus “Sorge” Tiitsmaa, kursusevend EKA magistrantuurist:

Ta on edukas kunstnik, kes viib alati oma eesmärgi ellu. Lihvib kõike meeletult kõvasti ja jätab ka juhusele väikse jupi sinna sisse. Kunstnikud kohati ei ole inimestena nii väga meeldivad tegelased, aga tööde põhjal on hinnatud. Fideelia puhul on mõlemad pooled hästi head. Ta on hästi avatud ja tööd on ka lahedad.

Fideelia-Signe Roots
• Sünd. 27.03.1976 Tartus.
• 2007 Eesti kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskond, kunstide magister (cum laude).
• 2009 Tallinna vangla kunstiringi juhendaja.
• 2009-2010 Eesti kunstiakadeemia õppejõud.
• Vabakutseline.
• Abielus.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles