Andres Pulver: Projektipõhised Rambodki väsivad

Eilse arutelu maavalitsuses, kus räägiti probleemsete teenuste kättesaadavuse parandamisest lõppjärelduseks arvas nii mõnigi arutelul osalenu, et uppuja päästmine on uppuja enese asi või et kauge kandi maamees peab Ram­boks hakkama.

Ikka nii, et hommikul läheb perele leivapala lauale teenima, vahepeal tormab pätti püüdma, siis tuld kustutama, seejärel ohvreid abistama ja õhtul õpetab ühele noortepundile mandoliinimängu, teisele maalikunsti põhitõdesid, kolmandale korvpallimängu saladusi ja neljandale lihtsamaid enesekaitsevõtteid. Täiesti vabatahtlikult.

Riigi ehk ministeeriumide esindajate lähenemine oli lihtne – raha ei ole. Ja eks me oleme ise endid viinud sinna, et raha ei ole, sest oleme valinud võimule need, kes riiki üha õhemaks kraabivad.
Tulumaksu määr on aastatega vähenenud peaaegu viiendiku võrra, mis kellegi rahakotis mingit superkokkuhoidu ei anna, aga põrutab täiega tagasi riigi osutatavate teenuste halvenemise näol.
Teisalt on loomulikult ka palju jaburat, nii tõi majandusministeeriumi esindaja näiteks, et alles kolm-neli aastat tagasi tiirutasid Saaremaal liinibussid nõukogudeaegseid marsruute mööda ehk peatusid kunagiste sõjaväeosade väravas, kus nüüd juba paarkümmend aastat inimtegevus puudub.
Ääremaastumine süveneb üha. Ja ääremaastumist lisab riiklik süsteem, mis tugineb projektipõhisusele.
Tuleb olla aktiivne ja kirjutada taotlusi, et saada raha. Seejärel tuleb projekt ka ellu viia ning siis minna taotlustega uuele ringile.

Päris paljud kohad on ääremaastunud just seetõttu, et seal ei ole aktiivseid eestvedajaid, kes kogu asjaajamise enda kanda võtaksid (või viitsiksid võtta). Ja nõnda kanaliseerub projektide raha ka ühtedesse ja samadesse kohtadesse, kuhu seda ehk alati polekski nii palju vaja.
Riik võiks mitmelgi puhul käituda “hea isana”, kes näeb murekohti ja suunab finantseerimise sinna, kus seda kõige rohkem vajatakse. Aga ei, nii ei olevat asi läbipaistev.

Ausalt, põrgusse see läbipaistvus, ka kolkaküla rahval peab olema võimalus inimväärselt ja turvaliselt elada. Vastasel juhul kümne aasta pärast seda kolkaküla enam ei ole, sest vanad surevad ja noored sõidavad sealt Tallinna või sootuks välismaale. Lapsed tahavad koolitamist ja elu elamist.
Ka Rambod väsivad ja väsinuna muutuvad nad inimesteks, kellel on ükskõik. Nad löövad käega, unustavad oma kolkapatriotismi ja lähevad, sest näevad, et riigil ei ole neist sooja ega külma. Või õigemini on küll, aga ainult nii palju, et maksuraha saab kokku kogutud.
Tagasi ei taha riik midagi anda. Teed lagunevad, buss käib korra-kaks nädalas, poeni on kümmekond kilomeetrit, kiirabi jõuab heal päeval kohale tunniga, politsei pole sellisest külast kuulnudki ja koolist ei maksa üldse rääkidagi.

Loomulikult olen irooniline ja utreerin, aga me räägime, räägime ja räägime.
Ja lõpuks oleme sama targad, sest raha ei ole. Tigedaks teeb.
Kuid minul pole seni veel vaja väga muretseda, poole kohaga linnamees, nagu ma olen.
Siiski tundub, et olen suutnud endas säilitada ühe omaduse, mis on riigimeestel kadunud – kaastunde. Suures linnas kipub seda nappima.

Ja millegipärast kippusid eile maavalitsusse tulnud ministeeriumide esindajad varmalt Tallinnaga paralleele tõmbama. No andke andeks, kas enam ei anta endale üldse milleski aru.
Tallinnas saab hakkama, seal suudab riik uppujat aidata ja igaüks ei pea Rambo olema. Aga Eesti ei ole Tallinn, viimane aeg on see selgeks saada, sest muidu juhtubki nii.