Lääne-Virumaal selgus hiljuti, et regioonis tegutsevate pritsimeeste tehnika vajab kiiret remonti. Nüüd lahvatas üleriigilises meedias tõeline pommuudis. Selgus, et kui päästjatel ka on mingi sõiduk sündmuskohta sõiduks, siis selga laguneva kaitsevarustuse tõttu nad kõiki töid enam teha ei saagi.
Kriitilisest olukorrast päästevaldkonnas on olnud meedias juttu aastaid ja osa päästekomandodest on juba ka suletud. Nüüd ootavad üle riigi sulgemist veel kümme päästekomandot, sealhulgas Võsul. Alarahastatud päästjad on seni oma tööd kannatlikult edasi teinud. Kuskil on siiski kriitiline piir.
Päästeameti peadirektori asetäitja Alo Tammsalu nimetas tekkinud olukorda suisa krahhieelseks. Riigiasutuste juhtide kõnepruuki tundvad inimesed teavad, et kõrged ametnikud hoiduvad sõnadest “krahh” või “katastroof”. Aga vähe sellest. Kui riik ka taotletud 1,4 miljonit eurot kaitsevahendite soetamiseks annab, siis Tammsalu sõnul lükkab see vaid võimalikku krahhi aasta võrra edasi. Siit saab teha ainult ühe järelduse - olukord on tõesti halb.
Kaitsevahendid on mõeldud inimese elu ja tervise kaitseks. Seaduse järgi peab tööandja töövõtjale tagama vajalikud töövahendid, vajadusel ka kaitsevahendid. Kui midagi peaks töö ajal inimesega juhtuma ja selgub, et kaitsevahendid ei vastanud kehtestatud normidele, läheb tööandjal väga kehvasti.
Eks majanduskriis ja selle järelmõjud on jätnud jälje kõikidele eluvaldkondadele. Näiteks eelarvekärped transpordi vallas võivad tähendada seda, et käigust jäetakse ära mõni buss või rong. Inimeste elule ja tervisele see otsest ohtu ei põhjusta. Küll aga võivad eelarvekärped sisejulgeoleku valdkonnas tuua tõsiseid tagajärgi.
Hakkame jõudma olukorda, kus päästekomandosid on hõredalt ja allesjäävate komandode varustus on nii amortiseerunud, et õnnetusjuhtumite korral ei saa olla enam päris kindel, kas abi piisavalt kiiresti või üldse kohale jõuab.
Kui riik ei leia vahendeid ega hooli päästjate ametist, siis kui kõrgelt hindab ta oma kodanike elusid?