Teisipäeval väisas Virumaad kaitseminister Mart Laar ja külastas ka Virumaa Teataja toimetust.
Mart Laar: vajame reaalset kaitsevõimet
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis teid Virumaale tõi?
Kaitseministri kohus on kaitsevägi üle vaadata ja kui ma siin juba olen, kasutan võimalust, et kohalike omavalitsuste ja kohalike inimestega kas või põgusalt kohtuda.
Jõhvi pataljonis, ma pean häbiga tunnistama, käisin eelmine kord 1992. aastal, siis oli vahe loomulikult rabav.
Kas te andsite ka mingisuguseid suuniseid?
Ma üritan kuulata kohalike muresid, mis tihtipeale ei ole iseloomulikud mitte ainult sellele üksusele, vaid on laiemad probleemid kaitseväes.
Isegi mitte probleemideks ei saa neid nimetada, vaid me peame rääkima väljakutsetest, ja see on juba meeldivam olukord, kui rääkida ainult probleemidest.
Kogu kaitseringkonna peale jagub väljakutseid mitmes suunas. Riigi kaitsevõime ei lasu ainult kaitseväel ja kaitseministeeriumil, vaid ministeeriumide koostööl. Ja see roll, mida kaitsevägi ühiskonnas täidab, on mõnes mõttes sama oluline, kui on roll, mida ta kitsalt kaitseväena täidab.
Ja kui vaadata ühistegevust ja kriisiõppusi või kriiside lahendamist, mis kaitseväel kaitseringkonna piires on – looduskatastroofid, nagu eelmise talve suur lumetorm, kus siis kaitsevägi oma tehnikaga välja tuli –, siis nendel aladel on koostöö olemas. See on suund, kuhu tuleb üleeestiliselt ja kõikidel aladel liikuda. Uus riigikaitsekontseptsioon, mille loodame hiljemalt järgmise aasta lõpuks parlamenti saata, liigub täpselt samadel radadel.
Eks ma kaitseministrina kavatsen endale selle aja võtta ja Eesti üksused läbi käia. Võib-olla on see läbikäimine nagu lihtsalt jalutuskäik, aga see ei jää kindlasti viimaseks ja kokkuvõttes saab pildi olukorrast hästi ette.
Järgmise aasta riigieelarves on kaitseministeeriumi eelarve 21,8 protsenti tänavusest suurem. Kuivõrd sellest siiakanti jagub?
Kindlasti jagub. Kaitseväel on oma arengukava olemas, kuhu konkreetselt raha pannakse. See jaotus on meil osaliselt pooleli, kuid seda kasutatakse selleks, et siinse piirkonna üksusi tugevdada ja teisi üksusi muidugi ka. Kaitseväe arengukava võeti vastu majanduse tippseisus, selles ei saa kedagi süüdistada, sest tollal valitseski üleüldine optimism.
Nüüd peame tõele näkku vaatama, et meil on puudu üle 30 protsendi rahast. Igal juhul läheb arengukava ülevaatamisele ja tuleb otsustada, millised on tähtsamad alad ja mida edasi lükata, sest kui üritame igas suunas joosta, siis ei suuda me ühtegi võimekust välja arendada. Meie esmane kaitsevõime peab olema tugev ja reaalne, meil ei ole vaja paraad-, ballett- ega ooperiarmeed. Meil on vaja reaalset kaitsevõimet ja selle tagamine ongi meie kõigi kohus.
Mis aga kahte protsenti puudutab, siis see ei ole mitte ainult kaitseväele, vaid riigile tervikuna väga tähtis, sest maailmas vaadatakse riike selle järgi, kas nad oma sõna peavad või ei pea. Ja tuleb tunnistada, et mõni peab oma sõna ka siis, kui teistele tundub see ilmvõimatuna, kuid siis on see sõnapidamine eriti tähelepanu vääriv ja praegu Eestil täpselt niimoodi on.
Kui õige on kaitsekulutuste suurendamine olukorras, kus räägitakse päästeteenistuse krahhist?
Ka päästevõimekus vajab kindlasti suurendamist. Need probleemid, millest meedias on juttu olnud, saavad hästi või halvasti lahendatud. Need ettepanekud, mis siseminister esitas, on valitsuses ka vastu võetud. See on kahtlemata ala, mis vajab toetust, ja selle võime tagamine on oluline.
Praeguses majanduslikus olukorras, mis on ebaselge, asuda käituma, nagu oleks kriis möödas, alustada üleeestilist palkade tõstmist, on lihtsalt võimatu. See oleks poliitiliselt väga populaarne, aga riigi tulevikku vaadates oleks see vastutustundetu. Riigi ülalpidamiskulud ei tohi kasvada järgmisel neljal aastal. Kui ei ole praegu võimalik tõsta õpetajate ja päästetöötajate palku sellisel määral, nagu inimesed soovivad, siis on selge, et ka kaitseväes jääb üleüldine palgatõus ära.
Millal Eesti kaitsevägi saab tankid, et ei peaks enam Lätist tooma nende tanki meie sõduritele näitamiseks?
Minu kui ministri selge prioriteet on erinevaid asju vaadates, et soomusvõimekus, mis ei tähenda ainult tanke, on Eestile ülioluline õige mitmes suunas ja mõttes. See võime tuleb saavutada.
Kõigepealt tähendab see esimesi summasid järgmise aasta eelarves, need on esialgu väikesed, sest on seotud oluliste ettevalmistustega. Meil ei ole mõtet soomusvõimekust omale luua, kui meil ei ole kedagi, kes suudaks seda kasutada, ja ei ole kohta, kus seda hoida. Soomusvõime loomine on suur ja terviklik protsess. Me alustame järgmisest aastast nii väljaõppe kui ka taristu loomist. Selleks on juba esimesed summad eelarves sees.
Kui ma tahaksin minna ajalukku ministrina, kes laseb mõnel tankil üle Vabaduse väljaku sõita, siis see oleks võimalik saavutada üsna lihtsalt. Ka soomusvõimekus ei ole midagi, millega maksaks naljatada, selleks tuleb tõsiselt tööd teha, mis aga ei lähe nii kiiresti. Tõesti on pakutud kingituseks suurema või väiksema tähendusega vanarauda, aga sellist soomusjõudu ei ole küll Eestile vaja.
Kui Eesti midagi hangib, siis peab see olema moodne ja efektiivne, vastasel juhul on tegemist jälle lihtsalt pokazuhaga.
Küberkaitset peetakse Eesti üheks kaubamärgiks. Mis on sellega plaanis?
Selle suunas on Eesti suutnud tõesti mitte ainult rääkida, vaid ka tõsiselt edasi minna ja saavutanud autoriteedi. Me oleme paljudes küsimustes vedaja rollis. Praegusel juhul on see protsess ka NATO tasemel alles algusjärgus. Küsimus on selles, kas mingi osa sellest võimekusest, mõni komponent on võimalik kuskilt kaugelt tuua hoopis Eestisse. See on, mida me arutame ja mida küsime.
Aeg-ajalt räägitakse palgaarmeele ülemineku teemadel ajateenistuse asemel. Millised on suundumused selles osas?
Ma arvan, et ajateenistuse süsteem on selgelt võitnud konkurentsi. See süsteem on ennast kinnistanud, on osutunud töötavaks ja rahva poolt toetatavaks.
Võib kindel olla, et sellega lähme ka edasi. Kaitseväel on kõigele muule lisaks sotsiaalne pool, ehk noorte meeste õpetamine ja õige mitmel alal vajalike oskuste ja kogemuste andmine. Seda positiivset poolt ajateenistusest ei maksa kuidagi alahinnata, sest see on reaalne ja vägagi mõjus.
Kui optimaalne on teie arvates praegune kaitseväeteenistuse aeg?
Seda ma kavatsen arengukava koostades küsida komisjonilt ja töörühmadelt. Me teame hästi võimalust, mis puudutab kaitseväe teenistusaja lühendamist osa kaitseväelaste jaoks ning teistele teenistusaja pikenemist.
See külg on nimetatud ettepaneku juures jäetud alati rääkimata. Kõige rohkem on selleks vaja järsult suurendada instruktorite hulka ja küsimus on, kui kiirelt me seda teha saame. Siin tuleb teha realistlik kava, et me jälle ei teeks ilusat otsust ja avastaks mõne aja pärast, et meil ei ole võimekust seda reaalselt teoks teha. Soomes see süsteem toimib, kas ka meil toimida saab, seda ma tahangi teada.
Kui palju on kaitseministeeriumi turvalisust pärast tulistamisjuhtumit parandatud?
Praegusel hetkel on seda parandatud küll, aga uue aasta alguseks astutakse sammud, mis kaitseministeeriumi turvalisust oluliselt parandavad. Kaitseministeeriumi poolt vaadates oli see küll üks kurb sündmus, aga teisalt oli oluline praktiline õpetus. Neid praktilisi õppetunde kavatseme ka teistele jagada. Eesti tuli sellest rünnakust küll auga välja.
Millise mulje jätsid teile Rakveres asuvad monumendid, mida külastasite?
Kurva mulje. Rakvere üks tähtsamaid ehk Vabadussõja monument ei näinud tagasihoidlikult öeldes just ilus välja. Me peame vaatama, millal on midagi võimalik ette võtta. Jätkame selles osas linnavõimudega tihedaid kontakte. Teine koht, kus käisime, oli kalmistu, mis nägi küll kena välja, kuid on nagu kalmistud ikka, piisavalt rohtunud. Ja ka siin on projekt valmis ja koostöö ministeeriumiga käimas.
Need mälestusmärgid ja Vabadussõjas langenute kalmistud on laiemas mõttes isamaalist ja kodanikukasvatust arvestades ülimalt olulised objektid, et ka meie praegused ajateenijad ja kaitseliit, samuti koolid lööksid aktiivselt kaasa neid korrastades.
Üks asi on, kui vaatad neid pidupäevadel ja lehvitad sinimustvalgega, teine asi on, kui oled seal nii-öelda ise käed mullaseks teinud. Iga sõdur mõtleb, et omal ajal Eesti eest langenutest peetakse lugu, neid meenutatakse ja austatakse, siis on neil endalgi natuke parem tunne, et mis ka juhtub, ma tean, kuidas rahvas minusse suhtub. See on laiemas mõttes meie ühiskonnale oluline, et me neid mehi ja naisi, kes on Eesti eest langenud, tõsiselt meeles peaksime ja ise midagi teeksime.
Teie loobumine IRLi esimehe kohale kandideerimisest on tekitanud palju vastakaid arvamusavaldusi. Miks te ikkagi loobute?
Ma tean, et igaüks üritab seda küsimust näha enda vaatevinklist või oma erakonna vaatevinklist. Tegelik vastus on väga lihtne: see oli mul plaanis ajast, mil ma erakonna esimeheks sain. Seadsin endale selge ajalise perspektiivi, sest ei ole võimalik, et üks inimene oleks igavesti poliitikas. Ma olen varsti 25 aastat olnud, ja kaua sa dinosaurusena istud seal ja inimesi tüütad.
Ühel hetkel peab poliitik aru saama, et see peab lõppema, ja on hea, kui saad seda planeerida. Minul on selline õnn olnud. Millal siis veel see samm astuda, kui lahkudes olukorras, mil erakond on tipus.
Millise plaadi te panete kodus plaadimasinasse, et töistest asjadest lõõgastuda?
Sõltub meeleolust, mul on lai ampluaa. Vahetevahel võin kuulata päris raju muusikat. Kui mu meelolu vajab ikka tõstmist, siis panen Queeni “A Night at the Opera” või Pink Floydi “The Dark Side of the Moon” peale. Need on sellised lapsepõlvest pärinevad lemmikud, aga ma kuulan ka uuemat muusikat, olgu siis Metsatöllu oma või midagi muud.