Lembit Anton kirjutab külade tragöödiast

Nüüd juba 90. eluaastale läheneva poisi raamat oli kirjandusklubisse kohale meelitanud poolsada inimest. Vanemaid ja nooremaid, neid, kel selja taga autoriga võrreldavad aastakümned, ning neid, kelle jaoks raamatus kõneldav kauge ajalugu.
Käiku läksid kõik majas leiduvad toolid ning muist kuulajaid toetus aknalauale.
Kui selles raamatus on peategelaseks Laanemõisa, siis arvuka kuulajaskonna suureks heameeleks lubas autor, et “Kuhu küll kõik külad jäid” peagi ilmuvas teises osas tuleb juttu paljude kunagiste virulaste kõrval nii mõnestki kadrinlasest ning pikemalt pastor Kaisist.

“Ma ei ole mõelnud kirjanikuks hakata,” tunnistas Lembit Anton kunagise kodukandi rahvale. “Ma olen õppinud näitleja ja lavastaja, ma töötasin teatris aastaid, aga kui pension tuli peale, jäi tööd väheseks. Aga energiat on mul palju!” kõneles mees.
Lembit Anton polnud varem kirjatööga tegelnud, aga kui temal kui Virumaa Vabadusvõitlejate Ühingu liikmel paluti tähendada Sõdurilehe jaoks üles oma mälestusi, asus ta tasapisi asja kallale.
“Kirjutasin, kirjutasin, kirjutasin ... See kirjutamine läks mul väga nobedalt. Kahe kuu pärast küsisin, mitu lehekülge see peaks siis olema. Öeldi, et umbes kümme. Aga mul oli 200 ... Mis ma nüüd teen?” meenutas Anton kirjamehetee algust.
Siis tuligi mõte raamat välja anda. “Legend valge mütsiga mehest” ilmus oma kulul kirjastuse Faatum egiidi all. Teisele raamatule “Selles sõjas mina ei sure” pani õla alla GITISe koolivenna poeg Hans H. Luik. Edasi viis elu kokku kirjastusega Canopus. “Tekkis hea omavaheline kontakt,” oli Anton praeguse kirjastajaga rahul ning lubas omalt poolt koostööd veel mitme raamatu jagu.
Kirjutamine käib Antonil kergelt, ja kui mõte jookseb, ei sega teda miski. “Kui on idee ja mõte, mida kirjutada, võib isegi kõrval juttu ajada, miski ei sega,” lausus ta.
Lisaks kirjutamisrõõmule on raamatud toonud taaskohtumisi inimestega, kellest mõnda pole 60 aastat näinud. “Nad kirjutavad, helistavad, saame kokku,” rõõmustas kirjamees.
Pilli- ja laulumehena tuntud Lembit Antonil seekord pilli ühes polnud, küll aga Boris Lehtlaan, kes sulatas kuulajate südemeid nostalgiliste meloodiatega ning sütitas kirjandushuvilised kaasa laulma. Kirjaniku kaasa Tea Tominga lõbusad vahepalad lõid kuulajatel naeruvaimu virgeks. Seda rada jätkas Lembit Anton lustaka katkendiga teosest.
Kaasa sõnul võib Lembit Anton kirjutada tõesti ükskõik millal ega lase end segajatel rajalt kõrvale ehmatada.
“Lähen mõnikord järsku töötuppa midagi ütlema, aga tema parajasti kirjutab. Muidugi palun vabandust, et segasin, aga tema ütleb, et ei seganud, jätkab sealtsamast, kus pooleli oli,” rääkis Tea Tomingas.
Raamatu kirjastaja, kirjastuse Canopus juht Tõnu Lember, kes peab oma elutööks William Somerset Maughami raamatute väljaandmist, rääkis, et koostöö Lembit Antoniga algas juhuslikult ühise tuttava kaudu ja on nüüd jõudnud kahe raamatu väljaandmiseni.
“Maakorraldajatele” järgnes “Kuhu küll nüüd külad jäid”, mille teist osa on oodata aasta lõpus. Koos varem ilmunud teosega “Selles sõjas mina ei sure” ja raamatuga, mis tulekul, moodustaksid need kirjastaja sõnul tetraloogia pealkirjaga “Punane katk”.
“Nimi räägib ise enda eest. See on sellest koletust venestamisest, Lembitu võitlustest Saksa sõjaväes, inimvaenulikust maareformist, hirmsatest sõjajärgsetest aastatest, küüditamisest,” lausus Lember.
“Tetraloogia neljas raamat on planeeritud ilmuma Lembitu 90. sünnipäevaks märtsikuus ning seal ta räägib oma näitlejateest. See paneb viimase lüli venestamisprotsessi käsitlusse – kuidas okupatsioonivõim käis ringi haritlaskonnaga, kuidas muutusid suhted näitlejate, kirjanike, kunstnike, haritlaste vahel. Kõik kokku peaksid moodustama ühe toreda terviku,” kõneles kirjastaja.

Kadrina kirjandusklubi juhataja ja vallavolikogu esimees Jaanus Reisner ütles, et uue sisu saanud vanad ruumid on kirjandusklubi päralt ning seal on kavas mitmesuguseid üritusi korraldada.
“Meil Ene ja Tiiuga on mitmeid unistusi, mida me tahame siin teostada, aga neist räägime siis, kui need teoks hakkavad saama. Aga mõtteid meil on,” sõnas Reisner, viidates raamatukogu juhatajale Ene Heidele ja peaspetsialist Tiiu Kaarele.
Esimene üritus läks publiku meelest igatahes kümnesse.

? ? ? ? ? ? ? ? ?

Tea Tominga koostatud viktoriinist selgus,
et Lembit Antoni lapsepõlve lemmikraamat oli “Winnetou”, et alghariduse sai ta Hulja koolist, et esimese jalgratta kinkis talle onu, kui poiss oli 10aastane, et ta tahtis saada agronoomiks, tema lemmiktoit on soust ja kartul, hobiks ristsõnade lahendamine ning esimene raamat ilmus aastal 2005.