Kohtlane ja Rokkar hiilivad filmimetsas

Inna Grünfeldt
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üllar Saaremäe Kohtlase ülesandeks “Seenelkäigu” ülesvõetavas stseenis on hiilimine. Aga selline hoogne ja hüpetega hiilimine seeneliste auto poole.
Üllar Saaremäe Kohtlase ülesandeks “Seenelkäigu” ülesvõetavas stseenis on hiilimine. Aga selline hoogne ja hüpetega hiilimine seeneliste auto poole. Foto: Meelis Meilbaum

Pihlaspea metsarajal läheneb pudeliotsija vurhvi habemetüükais mees, kirev dressipluus seljas ja munamüts silmini peas. Teretab. Muheleb äratundmatuse üle. Üllar Saaremäe, Kohtlane. “Seenelkäigust”.


Tuules õõtsuvate mändide all on vaikne, justkui polekski kibe filmitegu käsil. Masinaterivi teepervel lõpetab söögiauto, kust saabujaile pistetakse pihku kauss kapsasuppi ja seatakse ootele kamakreem. Kohtlane seab end pingile istuma. Päike heletab metsarahu.
Toomas Hussari filmi “Seenelkäik” produtsent Piret Tibbo-Hudgins selgitab, et võtteplats, kus parasjagu tegevuses Juhan Ulfsaki Rokkar Zäk, on taamal puude vahel. Sel päeval võetaksegi üles stseene, kus tegutsevad Rokkar ja metsmehest Kohtlane.


Rokkar on metsa sattunud sel kombel, et seenemetsa närve kosutama suundunud rahvasaadik Aadu Kägu ja tema abikaasa Viivi, keda mängivad Raivo E. Tamm ja Elina Reinold, on võtnud hääletaja auto peale ja lubanud küüti pealinna.


Seeneliste Subaru seisab karjääripervel. Abielupaaril võttepäeva pole, nemad on “metsas”. Uudishimulikul metsaelanikul Kohtlasel ja Rokkaril on aga peatselt ees kohtumine.
“Rokkmuusik on jäänud auto juurde ootama. Aga mets ei ole üldsegi mitte tühi. Seal on Kohtlane – mees, kes on üsna uudishimulik, inimesi näeb harva ja kelle soov on suhelda. Aga suhtlemine võib olla mõnikord ühepoolne ...” räägib produtsent. “Teine ei taha,” lisab Üllar Saaremäe. Tema Kohtlane on seadusega pahuksisse läinud ja metsa elama asunud. Talle meeldib seal. Aga siis tulevad inimesed ja ...
“... siis hakkavad aset leidma arusaamatused, mis kuhjuvad ja kuhjuvad, inimese hirmud on siin, ehkki selleks pole ehk põhjustki. Räägi inimesega ...” sõnab Piret Tibbo-Hudgins.


Kas Kohtlane on heatahtlik tüüp, jätavad produtsent ja näitleja lahtiseks. “Comme ci, comme ça – kindlasti mitte halbade kavatsustega, aga põrgutee ongi sillutatud heade kavatsustaga,” tähendab produtsent. “Neil on mingid omad asjad ajada,” märgib Saaremäe.
Toomas Hussar, filmi stsenaariumi autor ja režissöör, sõnab, et tegelikult polegi võimalik öelda, kuidas kujunes filmi just selline huvitav tüüpkond. “Ega siin mingit valemit ei ole. Jupp jupi kaupa, kaalud variante ja ... Pead silmas pidama seda, et oleks konfliktne, muidu pole vaadata midagi,” räägib ta. “See on salakunst,” lisab, naer silmade põhjas.

“Kui me saame need asjad kaadrist ära, siis on Juhani suur plaan,” kostab kusagilt raadiosaatjast hästi konkreetne ja vastuvaidlemist välistav hääl. Produtsent selgitab, et kamandaja ja tõeline platsifüürer, kes teeb kõige kõvemat häält ja keda – eriti kui juhtub tegemist olema turske mehega – peetakse režissööriks, on tegelikult režissööri esimene assistent. Sedapuhku on tegu hapra naisterahva Helen Valknaga.
Režissöör on hoopis see, kes liigub platsil nagu samblakarva metsavaim, vaatab toimuvat monitorist, ütleb soove-nõudmisi vaikselt ja peab duublite vahel nelja- või kuuesilmajutte näitlejate ja operaatoriga.


Metsa all jookseb juhtmeid, tehnika jaoks on üles pandud varjualune ning kaamera tarvis helendab sambla sees mustikavarte vahel jupp relsse. “Viie minuti pärast sooviks näitlejad platsile!” kuulutab hääl. Ja sealt nad tulevad. ATV-l, mida kasutatakse inimeste ja asjade transpordi kiirendamiseks, et aega ja ilmaolusid maksimaalselt ära kasutada, sõidutatakse metsa alla lehvivate juustega triibupüksiline Rokkar ning laia naeratusega Kohtlane.
“Sinu ülesanne selles kaadris on hiilimine,” seletab Hussar Saaremäele ja näitab ette paar asjakohast sammu. “Selge!” sõnab näitleja ja sammub kaugemale.
Kõik, mis on tehnikatelgist paremal, kaasa arvatud labidas, tuleb ära viia, et kaadrisse ei satuks midagi liigset. “Suitsud Juhanile!” kõlab käsk.


Stseen, mida hakatakse filmima, on järgmine: Rokkar kleebib kokku sigareti (tubakapuru sättimine ja sigareti kokkukeeramine on kaadriväliste töö) ja paneb põlema, kuuleb eemal seisva auto ukseklõpsatust, pöördub vaatama ja hakkab tasakesi sinnapoole minema.
Seitse inimest sebib tegusalt ümber näitleja, sätitakse juukseid ja päikeseprille otsaees. Juhan Ulfsak jääb kaameraga silmitsi ning peab operaator Rein Kotoviga aru, mis, kuidas ja kui kaua. “Hakkad siit tulema, keerad ringi ...” sõnab operaator. “Üks viis-kuus sekki, siis juba klõps käib, siis kaks-kolm sekki ...” tõlgib Ulfsak toimuva ajamõõtmesse.


Liikumisproov. “Vaikust prooviks!” Juhan Ulfsak süütab mõõdetud tempos suitsu, Saaremäe lidub hiiliva jooksuga puu tagant teise taha. “Üllar, väga hea!” hõikab Hussar.
“Kaamera!” 34:1, duubel 1. Mõõdetud sekundid vaikust. “Stopp!” Uus arutelu. “Kui mul on suits ees, mul põhimõtteliselt ei ole kiiret,” sedastab Ulfsak.
Duubel 2. Suits ja hiilimine. Duubel 3. “Ma teeks ühe veel. Jääb natuke nagu kiirustamise mulje,” sõnab režissöör. Veel üks, sest valgus muutus kaadris.


“Kes selle suitsu üldse välja mõtles kaadris, teeks ilma, mul on juba suitsumürgitus,” tähendab Ulfsak järjekordset sigaretti plekkämbrisse kustutades. Saaremäe – Kohtlane kolmandast Eestist – nõjatub rahulikult ja aegaolevalt eemal männile. Nagu metsaelanik harjunud keskkonnas.
“Ootame üks hetk, päike ei sobi meile praegu,” annab esimene assistent teada. “Ega seda pilve ei tule,” arvab režissöör Hussar ning valge ekraan kergitatakse päikesevarjuks. “Force majeure,” iseloomustab looduses tehtavaid võtteid Piret Tibbo-Hudgins.
Duubel. “Nüüd oli väga hea, igapidi hea,” sõnab Toomas Hussar. “See kaader on tehtud!” kuulutab esimene assistent.


Umbes tund on läinud. “Kui tegime “Minu Lenineid”, siis operaator Arko Okk ütles, et kui päevas saab valmis kaks minutit filmi, on super võttepäev,” tutvustab filmitöö tempot Üllar Saaremäe, kui siirdutakse järgmise stseeni võttepaika.
Seal peab Kohtlane, taguots uppis, tuustima autos, kuni Rokkar ta sealt välja ehmatab. Ulfsak hiilib põõsaid pidi lähemale ja hüppab efektselt õhku: “Bööööö!” Kogu seltskond purskab naerma. “Sa ehmata ikka ka natuke,” sõnab Ulfsak Saaremäele.
“Viisteist minutit pausi!” kuulutab resoluutne hääl.


“Film on tugevate huumorisugemetega. Mulle tundub, et Toomas on heas mõttes vaatajasõbraliku filmi kirjutanud, kus on sees igasuguseid emotsioone, põnevaid pöördeid ja väga head dialoogid. Meie kangelane ei kasva kolme päevaga ümber, see poleks reaalne, aga mingid muutused temas ja tema väärtushinnangutes toimuvad,” iseloomustab “Seenelkäiku” Piret Tibbo-Hudgins. Ütleb, et oktoobris tulevad metsa mängima ka loomad ja mets ise on muutunud täiesti üheks filmitegelaseks.
“Seenelkäik” jõuab ekraanile järgmiseks seenehooajaks.

FILM

• “Seenelkäik”.
• Stsenarist ja režissöör Toomas Hussar.
• Operaator Rein Kotov.
• Produtsent Piret Tibbo-Hudgins.
• Stuudio “Allfilm”.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles