Õpetaja, õpetaja, millal sina tuled? võib küsida, kui tahame rahvusena püsima jääda. Kuid ilmselt me ei taha ja meil puudub ühiskondlik tahe seda eesmärki saavutada. Miks muidu meie rahvas peaks rahvusriigist väljaspool tööl käima.
Õpetaja, õpetaja, millal sina tuled?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maksubaasi kokkutõmbumise tagajärjel on löögi all ka õpetajate palgad. Kuid tõenäoliselt on sedagi seost tänapäeva õppemetoodikate juures raske tajuda. Sest eemärgiks on spetsialiseerumine, mis viib terviktaju puudumiseni.
Veel sada aastat tagasi oli neli klassi koolis käinud talupoeg võimeline ehitama ühe suvega endale palkmaja ehk varustama ennast elamispinnaga. Vähe sellest, ta oli võimeline varustama oma pere tervisliku toiduga. Tema lapsed õppisid talutööd ja olid võimelised isaisade kultuurilisi traditsioone jätkama.
Tänaseks oleme jõudnud enda haridussüsteemiga nii kaugele, et 12 aastat koolis käinud talupojal puuduvad igasugused võimed maja ehitamiseks, rääkimata pere toiduga varustamisest. Järelikult on meil vaja kasvatada inimest, kes oleks maksumaksja, mitte ise hakkamasaaja. Seega on kooliharidus kujundatud maksumaksja loomiseks, mitte ühiskonna heaolu tagamiseks.
Kui riik ja ühiskond ei ole võimelised ennast ise toiduga varustama, ei saa riigi iseseisvusest ja vaba olemisest juttugi olla. Seega ei poolda meie koolides läbiviidav õpetus iseseisva riigi püsimajäämist. Rääkimata seoste tajumisest, mis võimaldaksid näiteks tuvastada välismaalt sisseostetavate toiduainete seost riigist väljarändavate töökohtade vahel.
Kui isegi elementaarseid ühiskonnaeksistentsi aluseid ei suudeta meie haridussüsteemi kaudu ühiskonda sisestada, siis see ongi meie haridussüsteemis järelemõtlemise koht. Selle asemel on tähtsamad meie haridussüsteemi näitajad PISA edetabelites, mille tulemuseks on ääremaastumise süvenemine.
20aastase iseseisvusaja jooksul on senimaani läbi vaidlemata, kes sealt koolist peab välja tulema. Kas koolist peab tulema kuulekas palgatööline või loomingiline ettevõtja ja milline võiks olla nende proportsionaalne vahekord.
Peamiseks probleemiks meie ühiskonna vaidlustes hariduselu üle on kujunenud aga palgaraha, mis viitab vaid palgatöölise mentaliteedile õpetajate hulgas. Probleem seisneb selles, et palgatöölise mentaliteediga on loomingulise inimese kasvatamine meie koolides küsimärgi all.
Loomingulisuse alahindamist ja kooli distantseerumist ühiskonnaarendusest kinnitavad meie õpetajate vaikimine ja olematud sõnavõtud kohalikus meedias. Tuletagem siinkohal meelde, et just õpetajatest Jannsenid, Koidulad ja Jaksobsonid olid eesti meelsuse ja identiteedi kandjad.
Just neid, juba sissetallatud radu, peaks käima meie õpetajaskond. Nende aadete kaudu pandi alus eesti ühiskonna iseolemisvõimele. Need rahvuslikud aated on tänaseks paraku asendatud supermarketi reklaamikampaaniate ning palganumbri suurusega.
Kui aateajakirjanduse ja sellesuunalise tegevuse eest ei maksta, siis see õpetajate igapäevatööde hulka ei kuulu. Õpetajast on seega kujunenud mitte õpetaja suure algustähega, nagu seda olid Einsteinid, Mendelejevid või Vooglaiud, vaid konveieriliini tööline.
Seda sorti õpetajate vaakumit ühiskond ei salli. Nagu looduseski, täidetakse need tühjad kohad ja meediaruum erakondliku religiooniõpetusega.
Ja nagu köster selle peale on öelnud, et peaasi on rahulolemine ja alandlikkus, kõrk meel tekitab vaenu ja pahameelt nendes, kes on pandud meie üle. Sellest kõigest peaks ju nüüdisaegse ühiskonna arendamiseks piisama. Ning ilmselt ongi vajadus ühiskonnas õpetada ja kasvatada sülekoera mentaliteedi kandjaid.