Linnapea töö. Üks reede

Minuga koos samas bussis on üks Poola linnapea, kelle lennuk läheb kell 6.30. Minu väljalend on 8.15. Et lätlastel on korraldatud vaid üks sõit lennujaama, siis läheme koos poolakaga. Hommik on rõske. Tibutab peent uduvihma. Poolakas ei räägi midagi. Mõtlen omaette: ta vist ei oska keeli. Või on lihtsalt väsinud.

Palanga väike lennujaam on nii vara inimtühi, peale üksiku turvamehe, minu ja poolakast reisikaaslase pole kedagi. Uni on. Palanga lennujaamas on sinised plekist pingid. Viskan pingile pikali, et pisut tukkuda. Pingid on täiesti külmad. Aga uni tuleb. Turvamees äratab mu kell 6.40. Räägib vene keeles, et ma norskan ja see segab Riia lennule kogunevaid inimesi.

Lennukisse istudes annab selg tunda. Pink oli ikkagi külm. Jõuan mõelda sellele, et mul on jälle visiitkaardid otsas. Kirjutan märkmikku üles, mida on vaja ette võtta loodud kontaktidega. Cesises, Panevežyses, Eesti linnades ... Mõtlen veel, et mul kulub kuus umbes sada visiitkaarti. Igaüks tähendab vestlust, uut kontakti ja vastu saadud visiitkaarti. Moodsas keeles kutsutakse seda vist lobby’ks. Ja et seda on tõenäoliselt palju.

Riia lennujaamas ostan kohvi. Tundes, kuidas kohvisoojus kontidesse jõuab, mõtlen, et Rakverel läks vist ikka hästi.
Võita nii suures organisatsioonis oluline positsioon ja saada linnale väärikas kultuuriauhind ... Et sel aastal Euroopa kultuuripealinnaks olev Turu jäi tiitlist ilma. Et see on midagi erilist. Midagi, mida iga päev ei juhtu. Või vähemalt sel hetkel tundub mulle nii.

Tuleb meelde eilne vestlus ühe Rootsi linnajuhiga, kes siiralt imetles ja õnnitles Rakveret. Küsis, kuidas oleme kõike seda suutnud. Näiteks Rootsis olevat vähe Rakverega võrreldava rahvaarvuga linnu, kus midagi üldse toimub.
Tallinnas maanduv lennuk raputab. Pealinnas ulub tuul. Rakverre jõuan pärastlõunal.
Mõtlen, mida õpetajatele nende päeva puhul öelda. Sätin oma peas mõtteid ritta. Kipun ikka pisut ebalema õpetajate ees kõneldes. Vist kooliaja pärandus. Oled ikka rohkem harjunud ise õpetajat kuulama. Õpetaja ees on kohe selline aukartus.

Õhtul kell 6 on reaalgümnaasiumis õpetajate päeva vastuvõtt. Vaatan saali kogunenud õpetajaid ja mõtlen, et meil linnas on tõesti toredad õpetajad – sellised rõõmsameelsed ja oma tööst hoolivad. Kõik neli aasta maakonnaõpetaja tiitlit tulevadki Rakverre. Jälle põhjust rõõmustada. Ka koolide parimad saavad tänatud. Sõnavõttu kuulatakse vaikselt. Hea seegi.
Haridusosakond on tellinud õpetajatele esinema Joel Steinfeldti. Kui eesriie avaneb, mõtlen, kas on ikka õige valik. Ikkagi õpetajate päev. Aga Joel ütleb õpetajatele ilusaid sõnu ja “Tiigrikutsu” teeb kõik rõõmsaks. Rahvas laulab kaasa. Keegi ei ole ükskõikne.

Hilisõhtul jõuan maakonnas tuntud pikaaegse kultuuritegelase, Rakvere linna teenetemärgi omaniku Valdur Liivi sünnipäevale. Olen seal peale laste, pereliikmete ja saksa sõprade ainuke külaline. Ma ei ole Valdurit pärast temaga juhtunud õnnetust näinud kolm ja pool aastat. Tal on juba parem ning tundub, et tal oli minu tuleku üle hea meel.

Haigus on Valduri voodisse aheldanud. Tema keha on räsitud, ent meel selge. Põhilise info saab Valdur raadiost, sest lugemisel kipuvad silmad väsima. Ta on rõõmus, et raadio kaudu jõuavad temani sündmused, mis on seotud nende inimestega, keda tema tundis, kellega lävis ja kelle eluteed ta võib-olla ka mõjutanud on. Valdur räägib, et peale mõnede sõprade ei käi tal keegi neist enam külas. Aga ta ei heida seda neile ette. On pigem mõistev.
Valdur räägib selgelt. Ta on toimuvast informeeritud. Tal on maailma ja Eesti asjade kohta omad mõtted ja ettepanekud. Õnnitleb Rakvere linna kõrge positsiooni saavutamise puhul Läänemere linnade hulgas. Ta on positiivselt meelestatud ja näeb siin mitmeid võimalusi edaspidiseks.

Voodi jalutsis oleval valgel öökapil on Valduril raamitud pilt Arvo Pärdist. See pilt, kus maestro on oma 75. sünnipäeval Rakvere keskväljakul ning hoiab pea kohal miniskulptuuri “Noormees jalgrattaga muusikat kuulamas”.
Valdur räägib sellest, et ta kuulis hiljuti raadiost üht saadet, kus raadioreporter liigub mööda Eestit ringi ja küsitleb koolilapsi, et need räägiksid oma linnast. Rakvere kuuenda klassi lapsed rääkisid õhinal teatrist ja linnusest ja keskväljakust ja sellest, et Rakveres on tore elada ning sellest, et Rakverel on Pärt.

“Kujuta ette – VI klassi laps rääkis linnast nii innustunult ja väike laps seostab Arvo Pärti Rakverega,” elavneb Valdur. “See on tähtis, selle nimel on ju tööd tehtud ...” Ja mulle tundub, et tema hääl korra värahtab ... ja ma saan temast ka aru, miks.

Aga see meeleliigutus tuleb vaid korraks.
“Mul on nii hea meel selle üle, et Rakverel on Pärt ja ma olen üldse uhke Rakvere üle, et linnal nii hästi läheb,” ütleb ta. Mulle tundub, et kui ta seda ütleb, on ta siiras. Ja ma ausalt öeldes vaatan vaikselt ja imetlen seda positiivset vaimujõudu, mis ühes inimeses peidus on, ka voodisse aheldatuna.

Jõuan koju kell 1.30. Rakveres samuti on hakanud vihma tibutama.

Laupäevasest lehest loen depressiivset Andres Pulveri nädala kokkuvõtet reisivast linnapeast ja sellest, kuidas linnavalitusse on jäänud veel vaid üks inimene, kes tööd teeb. Mõtlen – kui erinevad on ikka inimesed ja nende väärtushinnangud.