Külas külas: Vabatahtlik päästja peab olema alati valmis sündmuskohale sõitma

Eva Klaas
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Simuna vabatahtlikud päästjad saabusid just väljakutselt Ebaverest, kus põles kõrvalhoone. Helmut Hiietamm (auto ees), Jüri Kuusemäe annavad Mart Pruulile (paremal) toimunust ülevaate.
Simuna vabatahtlikud päästjad saabusid just väljakutselt Ebaverest, kus põles kõrvalhoone. Helmut Hiietamm (auto ees), Jüri Kuusemäe annavad Mart Pruulile (paremal) toimunust ülevaate. Foto: Meelis Meilbaum

Kui Simunas eelmise aasta alguses kutseline päästekomando suleti, otsustasid kohalikud asutada mittetulundusühingu ning luua vabatahtliku päästeüksuse. Praegu on Simunas kümme va­batahtlikku pritsimeest, kes peavad valvekorra ajal olema val­mis iga hetk sündmuskohale sõitma nagu kutselised päästjadki.


On kolmapäevane päev. Pärastlõunal on Simuna Vabatahtliku Tuletõrje Selts saanud väljakutse Ebaverre, kus põleb maja kõrvalhoone.
Simuna osavallavanem, vabatahtliku tuletõrje seltsi tegevuse eestvedaja Mart Pruul räägib, et tänavu on olnud 18 väljakutset, mullu, kui alustati tegevust varasuvel, tuli sündmuskohale sõita 23 korral. Väljakutseid on olnud nii hoonete kui metsapõlengutele, samuti on näiteks käidud kustutamas järelevalveta jäetud lõkkeid ning pärast mullust augustitormi teid neile langenud puudest vabastamas.
Pruul selgitab, et vabatahtlikud on valves kahekaupa, 24 tundi jutti. Kümne minutiga peavad nad olema kohaliku päästekomando hoone juures, vormiriided sega ajanud ning masinaga sündmuskoha poole liikuma. Kui keegi, kes on valves, peab tõesti ootamatult ära sõitma, tuleb tal leida enda asemele keegi teine, kes saab kohe reageerida.
Simuna priitahtlikest pritsimeestest kolm on tegutsenud ka kutselise päästjana (kaks teeb seda praegugi), ülejäänud inimesed töötavad erinevatel elualadel, olgu siis osavallas, ehitajana, puidufirmas, peavad pensionipõlve ja nii edasi.
Mehed on läbinud Ida-Eesti päästekeskuse korraldatud algkoolituse ning teavad, mida teha siis, kui jõutakse esimesena sündmuskohale, kuidas sidet pidada, vedada voolikuliine või tuld esmaste vahenditega kustutada, samuti said ülevaate seadustest.
“Sellest, et meil on ka kutselised päästjad, on väga suur abi, põhiline õpe ja tugi tuleb ju ikka neilt. Et me iga päev sündmuskohal ei käi, kipuvad oskused paratamatult ununema,” kõneleb Mart Pruul ja toob näite, et paakautod on kõik erinevad ning nende veega täitminegi on oskus, mis peab selge olema.
“Rakveres tuleb 15. ja 16. oktoobril päästealane algkoolitus vabatahtlikele ning loodame, et saame neli inimest juurde, siis ei lähe olemasolevate graafik väga tihedaks,” sõnab Pruul.


Paakauto on hinnas


Mart Pruul ütleb, et kümnest mehest seitsmel on vajaliku kategooria autojuhiluba olemas. “Kõige tähtsam, mis meilt oodatakse, on ikkagi veega varustamine,” selgitab mees.
Simuna vabatahtlike päästjate kasutuses olevasse paakautosse mahub üheksa tonni vett ning vahepeal peab vajadusel seda täitmas käima. Tegelikult on olemas ka põhiauto ZiL-131, millega sõidetakse samuti välja, aga seda tuleb harvem ette.
Muidugi peavad mehed olema valmis selleks, et kohapeal midagi juhtub ning nad jõuavad sündmuskohale esimesena. Sel juhul tuleb alustada luurest: milline olukord parajasti on, kas ja kui palju on päästeautosid juurde vaja kutsuda. “Kui kutselised päästjad kohale jõuavad, siis võtavad nemad juhtimise üle,” räägib Pruul.
Suitsusukeldumis- ja elupäästevõimekust vabatahtlikel ei ole (nagu ei ole ka tegelikult kutselistel meestel, kui on kahemeheline valve), see tähendab, et põlevasse majja nad siseneda ei tohi. Küll aga saavad nad vedada voolikuliinid ning väljast kustutamisega alustada. Ette on tulnud sedagi, et Simuna komando saab väljakutse, kuid poole tee pealt saadetakse tagasi, sest nende abi enam ei vajata.
Simuna Vabatahtliku Tuletõrje Seltsil on leping päästeametiga. “Väljasõidud makstakse kinni, mehe pealt kümme ja masina kohta 22 eurot tund,” selgitab Pruul. Tema sõnul küll ükski mees tasu ei saa, teenitud raha investeeritakse näiteks tehnika korrashoidu. Päästeamet maksab ka tegevustoetust.
Pruul lisab, et vabatahtlike pritsimeeste tegevust toetab veel Väike-Maarja vald, kes päästekomando hoone, mille päästeamet vallale tagastas, on mittetulundusühingule tasuta rendile andnud. Samuti aitab Väike-Maarja vald kommunaalkulude tasumisel, rahaliselt on toetanud Rakke vald.
Mart Pruul ei oskagi täpselt öelda, miks tema ise ja kaaslased vabatahtlikku tööd on nõus tegema. “Põhiline on ikka turvalisuse küsimus, kui midagi siinsamas peaks juhtuma,” hindab mees. Ja märgib, et muidugi on tegevus omajagu huvitav. “Meeste jaoks on masinad ikka põnevad.”
Ka Helmut Hiietamm, kes vahepeal koos paarimehe Jüri Kuusemäega väljakutselt naaseb, peab kodukandi turvalisust väga oluliseks.


Turvalisusele mõeldes


“Kes siis veel peaks seda tööd tegema?” küsib mees vastuseks küsimusele, miks ta vabatahtlikuna tegutseb. Helmut Hiietamm on kutselise päästjana töötanud paarkümmend aastat ning on praegugi ametis Väike-Maarja päästekomandos, lisaks tegutseb ta veel eraettevõtjana, omades puutöökoda.
Hiietamm ütleb Ebavere kõrvalhoone põlengust rääkides, et tegelikult ei olegi väga hullu, et vabatahtlike väljasõiduaeg on pikem kui kutselistel päästjatel.
“Jõuame kohale just siis, kui vesi hakkab otsa saama,” lausub mees pooltõsiselt-poolnaljatades, viidates sellele, et veeprobleem on tihti kõige tõsisem ning just selleks kasutatakse sageli Simuna meeste abi. Helmut Hiietamme sõnul aitavad mehed võimaluste piires loomulikult ka tulekahjude kustutamisel kaasa.
Samas on ette tulnud sedagi, et Simuna vabatahtlikud on olnud sündmuskohal esimestena ning alustanud toimingutest, mida tavaliselt teevad kutselised päästjad.
Mart Pruul meenutab, et füüsiliselt rasked on metsapõlengud, kui tuleb olla tunde suitsuses ja saastunud keskkonnas: “Kui eelmisel aastal Imukvere kandis põles, siis esimesed mehed olid terve öö abis.”
Mart Pruuli sõnul osutab Simuna Vabatahtliku Tuletõrje Selts ka teenust, nii käisid nad eelmisel talvel Laekvere vallas Vassiveres ja varakevadel Kiltsis vanu hooneid põletamas, tänavu suvel aga aidati teeehitusel, kuhu oli vaja vett vedada.

Tamsalu vald toetab priitahtlikke pritsimehi turvalisusele mõeldes

Tamsalu vallas tegutseb kaks vabatahtlikku päästeüksust – Tamsalus ja Vajangul. Kui Vajangul tegutseb mittetulundusühing, siis Tamsalu vabatahtlikku päästekomandot peab valdavas osas üleval vald.
Tamsalu vallavanem Toomas Uudeberg rääkis, et omavalitsus maksab priitahtlikele pritsimeestele kompensatsiooni.
“Palgaks on seda summat raske nimetada,” tähendas Uudeberg. Vald kannab hoolt ka komandohoonega seotud kulude katmise eest.
“Teeme seda turvatunde pärast,” selgitas Uudeberg, “et kui kohapeal midagi juhtub, on oma mehed ikkagi esimesed, kes sündmuspaika jõuavad.” Vallavanem leidis, et õnnetusele reageerimise puhul on oluline iga minut.
Toomas Uudebergi sõnul tegutseb Tamsalus praegu kolm vabatahtlikku päästjat, kes katavad nelja vahetust. “Eks sellisele raskele tööle ja pisikese tasu eest on väga raske inimesi leida,” lausus ta.
Toomas Uudebergi teatel toetab Tamsalu abikomandot ka Ida-Eesti päästekeskus, tasudes väljasõitude eest ning makstes mõningast toetust.
Uudebergil jätkus ainult kiitvaid sõnu Vajangu vabatahtliku tuletõrjeseltsi kohta. “Nemad tegutsevad päris vabatahtlikel alustel,” täpsustas Uudeberg ja hindas meeste valmisolekut väga positiivseks.
Vallavanem ütles ka, et väärib imetlust, et isegi selle summa, mille nad päästekeskuselt saavad, investeerivad nad tehnikasse.
“Oleme natuke ka omalt poolt püüdnud neid toetada, aga need summad on väga väikesed,” sõnas Toomas Uudeberg.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles