Ülle Lichtfeldt saadab Pipi ja Anu kaduvikku

Kas Pipi Pikksukas ja Anu Laanojas on ka midagi ühist?
Eks ikka – särtsu on neis mõlemas kõvasti. Ja mõlemad on punapäised.
Pipi ja Anu on laval käinud koos aastaid – nii kui “Täismäng” välja tuli, nii nad hakkasid koos käima: hommikul “Pipi” õhtul “Täismäng”. Paarisrakendina on nad nüüd kõrge vanuseni jõudnud.

Kokku on kaks särtsakat piigat olnud laval 400 korda. Kas alati koos teiega?
Mõned üksikud etendused on olnud asendustega: kui Pipi jalaluu murdis, siis tegi Eili Neuhaus mõne etenduse, ja kui ma olin juba väga rase, mängis umbes viis etendust Anneli Rahkema.
“Täismängus” on olnud Anu rollis ka Anneli, ja kui Iraanis olin, mängis Tiina Mälberg, Tiina osa tegi Liisa Aibel.

Kui kerge või raske on lasta lahti rollidest, mis on nii kaua kaasas käinud?
Öeldakse, et kui head on korraga palju, siis küllastud. Ütlen ausalt – olen Pipist natuke väsinud.
Neile 200 etendusele võib juurde arvata umbes sama palju üritusi, kui olen Pipina käinud – lastehommikutel, lasteaedades, suvepäevadel. Muidugi lähen sinna hea meelega, sest see tagasiside toidab.
Võib öelda, et “Pipi” puhul pole mitte ainult Pipi väsinud, vaid ka dekoratsioon on väsinud. Kostüüme on kulunud mitu ja parukas on juba teine. Täpselt 100. etendusel läks kingakonts pooleks. Aga inimene ei tohi kuluda. Trupis on väga palju inimesi vahetunud, kokku 50 ringis.
Palusin nooremaid kolleege, et kui tükki peaks mängitama nii kaua, et ma ise aru ei saa, et ei sobi Pipit mängima, siis nad ütleksid mulle. Paistab, et oma 60. sünnipäeva ma Pipina siiski ei tähista. (Naerab.)

Kes on Astrid Lindgreni Pipi?
Ta on Lindgrenil tõeliselt fenomenaalne tegelane. Ta võiks olla sada aastat repertuaaris, ta ei kao kuhugi, ta puudutab alati. Pipi ausus on kohati jahmatav.
Tänapäeval on pandud Pipile diagnoos – ta on hüperaktiivne laps. Astrid Lindgren seda ilmselt nii ei mõelnud.

Mis aitab, et nii palju mängitud tükkides/rollides ei tekiks rutiini?
Minu puhul aitab rutiini vastu see, kui paned riided selga ja paruka pähe. Kui laval oled, pole enam aega rutiinile mõelda. Laval kaovad nii haigus, väsimus kui ka rutiin.

Olete mõlema tükiga väga palju ringi reisinud.
Nii “Pipist” kui “Täismängust” on suure ja väikese lava variant. Oleme mänginud neid ka imepisikestel lavadel. Mõnes kohas on mahtunud lavale ainult pool Pipi maja, laevast ei tasu mõeldagi. Kui hobune on laval, siis käib kõik ümber hobuse, kui Pipi on keset lava, jäävad teised juba aksi. Igal pool on saanud mängitud ja pole häda midagi.
Ühes rahvamajas ehitati lavale natuke juurde, muidu mahtus “Täismängu” tantsutrupist ainult kolm meest lavale. On olnud igasuguseid olukordi.

Ja igal pool on rahvas vaimustuses?
Absoluutselt! Kuigi mõnes kohas oleme käinud palju kordi.

“Täismängu” puhul olen tähele pannud, et sellesse suhtuvad eelarvamusega üksnes need, kes pole tükki näinud.
Suurt midagi sellest ei kirjutatud ka. Aga rahvas on seda hea meelega vaadanud.

Tihtipeale on etenduses mingi väike ootamatus.
Rutiini ja tüdimuse vastu hakkavad kolleegid väikseid vimkasid viskama, aga sellest ei pruugi publik aru saada, sest enamik inimesi vaatab ikkagi esimest korda.

“Täismängust” on ikka räägitud kui meeste tükist, aga kui asja lähemalt vaadata, paistab, et niiditõmbajateks on hoopis naised ...
Eks ta naiste lugu ongi! (Naerab.) Naised on seal käivitav jõud. Miks mehed seda kõike teevad? Eks ikka naiste pärast. Kes tahab oma naist ja poega tagasi võita, kes oma noorele naisele paremat elu võimaldada, kes ei taha oma naisele lihtsalt haiget teha. Eks see lugu ikka naiste ümber tiirutab.

Mis teeb selle loo nii puudutavaks?
See on sama asi, miks “Õnne 13” on käinud nii palju aastaid – see on otse meie elust. Kuna see on kirjutatudki meie oludesse, siis selliseid mehi on ilmselt igas linnas ja külas, kes võiksid sellise trupi kokku panna ja sellega raha teenima hakata, minna nii-öelda täispangale. Ju siis publik tunneb selle ära. Jälle on tööpuudus ja meestel pole tööd ... See on nutma ajav teema.
Minu tegelane Anu ju väga armastab oma meest, aga tal ei ole valikut – ta peab last kasvatama ja maksud on vaja maksta. Julm lugu tegelikult. Pere laguneb, sest mehel pole tööd, ta läheb sellest närviliseks ja suhe ei klapi enam.
Või Toomase [Suuman – toim.] tegelane, kes arvab, et noor naine on temaga ainult raha pärast. Kurb ju ...

Olete “Täismängus” nende aastate jooksul kasvatanud suureks kuus poega.
See on hämmastav, lapsed kasvavad nii ruttu suureks. Kui viimati Üllari poeg Robi mängis, oli lõpus juba nii, et ta pidi hakkama emale ülevalt alla vaatama.
Nii “Pipi” kui “Täismängu” puhul on vahepeal lapsi sünnitatud, osa suureks kasvatatud. “Pipiga” oligi see, et kõik Annika osatäitja vahetused olid tingitud näitlejannade jäämisest titaootele. Neljandat Annikat Maarika Mesipuud hoiatasime igaks juhuks juba ette, et selle rolliga käib kaasas lapsesaamine.

Pipi ise jõudis ju ka vahepeal tütre sünnitada.
Mängisin kaheksanda raseduskuuni, siis tuli õnneks suvi vahele, ja siis sai jälle edasi mängida, suurt auku ei jäänud.

Kui vanalt Aleksandra “Pipit” vaatas?
Ta on vaadanud Pipit nii seest kui väljast. Hakkasin teda kohe igale poole kaasa võtma. Ta on ka lastehommikutel ja muudel üritustel kaasas käinud. Naljakas on see, et kui olen Pipi, on ta väikesest peale hoidnud distantsi. Ta mängis teiste lastega kusagil eemal, ei tekkinud kordagi olukorda, et see on minu ema. Olin tema jaoks Pipi.

Kas lapsed võtavad Pipit kui omasugust?
Kui lapsed tulevad lavale lilli tooma, siis on naljakas näha, kui nad tulles avastavad, et Pipi on tegelikult nii suur. Mõnel lähevad silmad ümmarguseks, teine ehmatab. Kükitan siis kähku, et olla nende tasandil.
Mõnikord tuleb pärast etendust Pipi juurde ema koos lapsega, kes on täiesti Pipiks rõivastatud, sest neil on juba mitmendat kuud Pipi-periood ja nad on juba õige mitmendat korda teatris. Ükskord tuli niisugune punapäine tüdruk lavale – no täiesti elus Pipi!
Igasuguseid asju on ka Pipile kingitud ja lava servale jäetud.

Mida on Pipile kingitud?
Kingitusi on paras kastitäis. On väikeseid Pipi-nukke. On väike hiireke. Terve etenduse on ta seda hiirt pihus hoidnud, see on soe, sabaotsa on erutusest ära närinud ... Mulle on tehtud Pipi pass, et Pipi saaks üle maailma igale poole minna. Isetehtud asju on hästi palju.

Mis Pipi-olemise rõõmsaks teeb?
Pärast igat etendust, igat aplausi on tore olla. Saad aru, et oled midagi väga suurt ära teinud. Sa tead, et seal on lapsi, kes on vaatamas kümnendat korda.
Kui oli Viitnal lastehommik, oli Viitna kõrtsi ruum nii rahvast täis, et minul ja Pipi isal ehk Tarvo Sõmeril polnud kohta esinemiseks mujal kui laua peal. Lükkasime kaks pikka kõrtsilauda kokku, siis lapsed said seal ümber mängida.
Siis tuleb üks vanaema, tõstab väikese lapselapse laua peale ja ütleb, et nemad on Pärnust ja on neljandat korda lastehommikul. Tegime neid ju igal pool üle Eesti. On inimesi, kes sõidavad Pipi lastehommikule teisest Eesti otsast. See on juba niisugune pai, mis annab nii mõnekski ajaks jõudu.
Oma lapse pealt näen ka seda rõõmu. Kui mõnikord olen Pipi kostüümi ja Nilssoni koju viinud ja ta need avastab, siis ta vaatab ja paitab ahvi, küsib, kus parukas on. See on nii suur ja nii püha asi laste jaoks.

Kas lastehommikud on mingi kindla tektiga või improviseeritud?
See on ikka puhas improvisatsioon. Põhiline on, et sa nendega mängid, oled nendega koos, et nad saavad Pipit katsuda. Et just Pipi on see, kes su joonistust vaatab ja selle endale saab. Neid joonistusi on olnud tohutult. Olen üritanud jätta need sinna kohapeale ja soovinud, et neist tehtaks näitus. On pilte, mida hoian kodus alles.

Pipi roll vist näitlejaga eraellu kaasa ei tule. Või ikkagi näidatakse tänaval, et näe, Pipi läheb?
Pidevat äratundmist tõesti ei ole. Aga mõned suuremad lapsed on küll tulnud ja autogrammi võtnud.

Natuke kurb, et lapsed peavad kasvama nüüd ilma lava-Pipita.
Loodus tühja kohta ei salli, küllap tuleb uus.
Äkki tuleb mõni uus Pipi-lugu, kus nad on näiteks Lõunamerel. Seal ma mängiksin hea meelega näiteks neegrinaist.

Lavastused

• Fr. Echrenbuschi “Täismäng”. Komöödia striptiisiga kahes osas.
Lavastaja Ingomar Vihmar, kunstnik Maret Kukkur, liikumine Oleg Titov.
Esietendus 17. jaanuaril 2003.

• Astrid Lindgreni “Pipi Pikksukk”. Lasteetendus lauludega.
Lavastaja Aare Laanemets.
Esietendus 4. septembril 1998.