Strukturaalsed mängud moodulitega

Näitus “STRUCTOR-5”, Rakvere teatrirahva neljas aastanäitus, kus rekordiliselt 65 osalejat, ajab loojad hämmingusse.

Erki Kasemets on andnud avamise puhul ülesande igaühel leida üles oma pilt ja kirjutada selle allaserva pliiatsiga oma initsiaalid. Ülesanne osutub keeruliseks. Kevadel moodulitest moodustatud pilt on mõnelgi meelest läinud ning struktuuride paljusus ja näiline sarnasus mõjuvad segadusseajavalt.
“No ei leia. Kolm korda olen vaadanud, ikka ei leia,” naerab teatri dramaturg Anne-Ly Sova. Näitleja Tiina Mälberg astub joonelt ühe pildiruudu juurde ja signeerib selle kindla käega.

Teatrijuht Joonas Tartu on ebalev, aga väljapakutud ruudu kohta Erki Kasemetsalt noogutuse saanud, ohkab kergendusega ja tõttab nime kirjutama.
“Meie peakunstnik Erki Kasemets on teinud igasuguseid hulle asju ja sundinud kogu meie teatrit kunstiga tegelema. Ta andis meile mustvalgeid kujundeid, millest oli võimalik tekitada vastavalt igaühe fantaasiale taies,” selgitab Üllar Saaremäe.
“Pärast saame kontrollida,” sõnab Kasemets, kes haldab kindlakäeliselt näilise kaose struktuuri ehk teab täpselt, missugune pilt on kelle tehtud. Suurem jagu pilte on arvutist välja trükitud, kuid 15 loosiga selgunud tööd saanud maalideks Erki Kasemetsa käe läbi.

“Oli 50 kujundit – kümmet erinevat tüüpi, igaühte viis. 25 on neist vajalikud ühe kujutise moodustamiseks, pooled jäävad välja,” tutvustab Kasemets töö tehnilist külge. Viis korda viie ruudu suuruse töö tegemiseks oli igaühel sümboolselt viis minutit, mis võis kõikuda natuke siia- ja sinnapoole. Mustad, valged ja mustvalgete jaotustega ruudud on leidnud isikupärased struktuurid.
“Mind huvitas, kui palju variante saab moodustada nende 50 tükiga. Siis ma saatsin selle küsimuse ühele oma tuttavale kapitali riskijuhile, kes vastas mulle päris põhjalikult. Vastus on arv, mis on 50 nulliga,” räägib Kasemets. Arvu näitlikustamiseks ütleb olevat välja arvutatud, et maakeral on läbi aegade elanud 106 miljardit inimest. Igaüks neist võiks moodustada miljard erinevat pilti, mis ei korduks mitte kunagi.
Kasemetsa sõnul võib tunduda selline tegevus lapsikuna, aga on hoopis vastupidi. “Uus täiustatud ribakood on ka ruudukujuline. Me tegeleme pigem tulevikutehnoloogiaga, oleme eelkäijad,” rõhutab Kasemets.
Kas pilt ütleb ka midagi inimese kohta, on Erki Kasemetsa sõnul keeruline öelda, kuid mingeid sarnasusi printsiipides võib ometi täheldada: kas domineerib must või valge, missugustel piltidel on diagonaale või muid ülesehituslikke sarnasusi. “Kes on püüdnud väga lihtsalt teha, kes mingit tasakaalu leida, kes keerukat süsteemi luua,” sõnab ta.

Omaette tähelepanuväärne on kunstniku meelest, et sarnast meeleolu ja tihedust võib leida ühes kabinetis töötavate inimeste piltides, ka järjestikku struktuure moodustama tulnud inimeste puhul oli märgata mingit õhus oleva info edasikandumist.

Kas see on ebateaduslik jutt või peitub nähtuses midagi olulist inimpsühholoogia vallas, selle uurimiseks puuduvad inimkonnal veel oskused ja vahendid.
Nagu Erki Kasemetsa ideed ja tööd ikka, on moodulitest loodud visuaalstruktuuride teema saanud alguse kaugest lapsepõlvest, kui poisil oli palju konstruktoreid - talle hästi meeldinud pildi moodustamise süsteeme. “See on mulle ka edaspidises elus olnud väga südamelähedane. Need olid nagu mingi abstraktne teadmine arvuti tulekust,” arvab kunstnik.

Piimapakikunsti loomise ajal aastal 1996 tuli Kasemetsal mõte teha midagi mustvalge konstruktorina. Tegigi. Aga otsustajad ei suutnud otsustada, kas see kuulub kategooriasse “figuratiivne” või “abstraktne” ja näitusele seda ei valitudki.

Probleeme on tekitanud ka taieste nimetamine ja klassifitseerimine. Kuna ingliskeelsest kunstimaailmast Kasemets täpset sõnalist vastet sellisele moodulsüsteemilisele loomemeetodile ei leidnud, kasutab ta sõna “structor”, mis tähendab seda inimest, isikut, kes struktuuri loob.
Näitusele “STRUCTOR-5” lisab Kasemetsa meelest huvitava nüansi mälu küsimus – kes suudab oma pildi ära tunda, kes mitte.
“Mõned tegid midagi hästi eristuvat ja tunnevad need ära väga kindlalt, osa ei pruugigi leida või peavad omaks mõne mõttekaaslase tööd. See pilt, muide, mida Üllar omaks pidas, on tegelikult Ülle Lichtfeldti tehtud. Mõlemad staarnäitlejad,” märgib Erki Kasemets.