Kuidas Urmas Vadi seda ometi teeb? Võtab lood elust enesest, miksib sinna pööraseid fantaasiakilde, kiikse ning valgemat ja mustemat huumorit. Võtab kaunitari – Helena Merzini – ja koletise – Rein Paku – ning laseb neil kitsasse koridori kinni kiiluda nii, et magnetite kahe pooluse töölehakkamiseks, mis on vadiliku inimuuringu lähtepunkt, on efektne lähikontakt toimunud.
Kui aastakümnetetagune diskohitt vaibub ning küütlev eesriie langeb, seisab Rein Pakk keset tühja lava ja vaikib. Kõneleb üksnes näoilmetega.
Paus kestab ja kannab, ilmekalt ja muhedalt. Alustab otsekui häbelikult, otsekui päriselt ja natuke kobamisi. Nagu sünniksid mõtted ja sõnad siin ja praegu ... ja halastamatult. Et kuidas on kulgenud paksu ja koleda lapsepõlv ja noorus ehk aeg sinnani, kui ...
Vadi poeb eluabsurdi ning siiruse kaudu tasahaaval hinge nõnda, et sellest arugi ei saa. Kaastunne, mõistmine, võõrastus/võõristus ja sümpaatia moodustavad sellise sõlme, mida harutad endas mitu päeva nii mõistuslikul kui hingelisel viisil.
Sama sügavalt, kui puudutavad igapäevased inimlikud teemad, mis on lahti kirjutatud ja lahti mängitud meeletu aususe ja soojusega, kerkivad suuremad küsimused. Küsimus ilu ehedusest ja näivusest, koleduse/paksuse läbitungimatust müürist inimese sisu ümber, eneseületuste ja hirmude, avameelsuse ja varjamise, kujutluspildi ja reaalsuse suhetest meis eneses, julgusest ja argusest sisu ja vormi asjus. Ning muidugi küsimus soovidest, eesmärkidest ja tahtest, vabadusest, sundusest ja võimalustest.
Kilekott markadega ja elus esimest kord nähtud mobiiltelefon eemaletõukava välimusega mehe käes võivad olla väga veenvad argumendid suhte tekkimiseks. Nagu ilu olla põhjus jumalanna kummardamiseks. Välised tegurid, mis näivad ebaausad või võltsid, aga mis loovad eelduse, et üldse satutaks teineteise lähedusse, et tundel oleks võimalik tekkida.
Kui kumbki seisab oma kujutlusega teisel pool ust, näeb ainult vaataja tegelikkust.
Ja teine vastasseis, kui vormimuutus, mis justkui ei pidanuks muutma sisu, osutub totaalselt laastavaks. Alfaisane ja tuunitud naine otsimas tunnete kokkupuutepunkti. Vaataja tunneb valu hingust puhumas otse südame peale.
Kummaline, lummav ja liigutav on see mehe ja naise dialoog, elutervelt hüperboolne kõnelus elust ja armastusest, leidmisest ja kaotamisest. Autor-lavastaja ja näitlejad on võtnud aega ja südant kõnelemiseks. Enamat nad ei taotlegi.
Lavastust justkui polekski. Samas on see näitlejateater kõige paremas mõttes. Täismäng, kus autor on kirjutanud loo näitlejate reaalsetele eluseikadele viidates, kuid hoidmata tagasi riukalikku fantaasiat, ning näitlejad on andnud end selle hoolde ja tuulde, lisades omalt poolt ausa elusoleku, hingeõhu, mis teeb rollidest inimesed.
Urmas Vadi otsib inimest, leiab ta ja kirjutab nähtavaks neile, kes muidu ei näe. Koguni tuntavaks. See on väga suur asi.
Kuidas Urmas Vadi seda ometi teeb?
• “Rein Pakk otsib naist!” – autor ja lavastaja Urmas Vadi. Mängivad Rein Pakk ja Helena Merzin.
• Kunstnik Kristiina Põllu.
• Tartu Uus Teater.
• Külalisetendus Rakveres 4. okt 2011.