Ega meie perel peale Virumaa Teataja miskit muud väljaannet koju käi, kui need reklaamilehekesed, mis sõltumata su soovist postkasti sopsavad, välja arvata. Ja kuigi mammi vahel ohkab, et näe, polegi täna siit suuremat lugeda, lohutan ma teda ikka, et homses jagub ehk tallegi topelt.
No mina olen (oma arust) teadagi terane taat seitungist rida ajama ning ajuti ka teistele pajatama, et mis asjast arvan. Kuigi kohati vist veidi liibat-laabat, kõverat kanti sulega.
Aga põrandale pillasin ma selle kuu kaheksanda kuupäeva lehe pärast seda, kui olin sealt ühte lugu kolm korda järjest lugenud. Jutt on fosforiidist, mille maa seest väljatoomise idee tagamaid Viru Keemia Grupi mehed avasid.
Kõiksepealt panid nad paugu kirja, et mõte kui niisugune võib olla hea või halb või innovaatiline. Eks kõla uhkelt ja targasti, kuid näib nagu natuke targutamisena hea ja halva piiril, sest innovaatiline tähendab maakeeli uuenduslikku. Ja kui uuenduslik – siis ongi ju hea. Või on ka halbu uuendusi olemas?
Edasi kaunistasid meeste juttu sõnad “väga” ja “suur” ning muu selline ülivõrdeline kõnepruuk. No näituseks: “Väga lihtne algus on see, et väga suur hulk tööd tehti ära Nõukogude ajal. 25 aastat tagasi, ja see töö on seejuures väga hästi tehtud.” Või siis jälle: “Geoloogiakeskusega on meil väga hea koostöö ja kaasatud on vanad gurud, kes fosforiiditeemaga seotud on, alates akadeemik Veidermaast, geoloogist-mäemehest Enno Reinsalust ja Rein Raudsepast keskkonnaministeeriumist.”
Ole sa lahke, gurud kah platsis. Nüüd oleks minusugusel lihtinimeselgi huvitav lugeda, et mida nad sellest kaevandamise plaanist või perspektiivist või mida see endast kujutab, arvavad, ning tuletada meelde ehk sedagi, mis positsiooni nad sisse võtsid tollel kunagisel fosforiidirindel. Kas just härra Veidermalt seda loota, no ei tea, sest ta on nüüd juba kaunikesti kõrges eas.
Aga sõnaseadjad on need VKG mehed kõvad küll, kõne moodne ja mahlakas. “See on tegelikult üsna ebatavaline, et sul on alles idee ja sa teed selle avalikuks, eriti kui sul on nii grazy idee.” Väga õige lähenemine meie lugejatele, sest eks ole ju meil kreisilinn Rakvere, mis oma mitmesuguste grazy ideede ja üritustega üha enam kuulsust kogub, sellega kogu maakonnale tuntust toob, nii et too grazy on meile kaunis koduseks ja omaseks saanud.
Eks ajakirjanikud ole teadagi uudishimulikku jonni täis ning nii ei jätnud ka selles loos küsitleja pärimata, et kuidas ikkagi nende keskkonnariskidega jääb. Ja kui toredalt algas vastus sellele pealtnäha kiuslikule küsimusele: “Ma olen täiesti nõus, aga Ida-Viru inimesed on kaevandamise ja kaevandamismõjude hindamisega rohkem harjunud. Me ei karda tonti, me teame asju, mis võivad kaasneda. Teadmine on juba palju parem kui mitteteadmine.”
No tõsi ta on, et seal ida pool on inimesi harjutatud, et vähe pole, harjutamise jälgi kõik kohad täis. Inimene harjub pikapeale kõigega ehk ega tulemust tule, kui trenni ei tee.
Ja ülepea on meitel siin silmad ilmaasjata hirmu täis, mis tuleb peamiselt Vene valitsuse aegsest mustast minevikust. Tore muidugi, et leidub üksikuid julgeid ehk: “Vastupidi, on hakatud isegi teistpidist huvi tundma: kes pakub maad müüa, kes midagi muud – koostööd, töötajate majutamist ja teisi teenuseid.”
Siinkohal pillasingi ajalehe põrandale, hinges usk, lootus ja hämmeldus.
Kusagil südamesopis ja ajukurdudes pesitseb küll kahtlus, kas ma mitte justkui advokaadikõne otsa ei sattunud, aga ega seegi, loe või kuula mitu korda tahes, paremaks või kehvemaks muutu.
Igatahes Virumaa Teatajast leiad hea tahtmise korral ühekorraga nii uudist, mõtlemist, meelelahutust ja emotsioone ehk – mitu ühe hinna eest.