Murelikud virumaalased alustasid koos Eesti Rohelise Liikumisega (ERL) allkirjade kogumist fosforiidi kaevandamise vastu Eestis. Allkirju kogutakse veebikeskkonnas petitsioon.ee ning need antakse hiljem üle keskkonnaministeeriumile.
Aktuaalne: Rohelised koguvad allkirju fosforiidikaevandamise vastu
Viru Keemia Grupp (VKG) soovib Virumaal leiduvate fosforiidimaardlate teadusuuringuid.
“Üks ettevõte on otsustanud uuesti hakata torkima nii tundlikku teemat, kuigi avalikkuse seisukoht on juba veerand sajandit teada olnud. Igasuguse mõtte hellitamine fosforiidi kaevandamisest tuleks kiiresti unustada. Ühe ettevõtte majanduslikud huvid ei saa iialgi üles kaaluda kõikide eestimaalaste pikaajalist huvi pärandada oma lastele ja lastelastele võimalikult väärtuslikku, viljakat ja puhast elukeskkonda,” ütles ERLi juhatuse liige Ilmar Part.
Eelmise fosforiidisõja ajal loodud keskkonnaorganisatsioon teatab, et toetab Eesti Looduskaitse Seltsi poolt keskkonnaministeeriumile ja avalikkusele saadetud kirja ja loodab, et VKG mõistab olukorra teravust.
“Kui arengud peaks vaatamata praegustele juttudele liikuma uuringuloa andmise suunas, ei jää ka meie keskkonnaorganisatsioon seda vaikselt pealt vaatama,” märkis ERLi juhatuse liige Rainer Rohtla.
ERL kutsub kõiki allkirjadega toetama fosforiidi kaevandamise vastast võitlust. Allkirju kogutakse nii paberil kui online-keskkonnas petitsioon.ee. Kogutud allkirjad esitatakse vastavatele kohalikele omavalitsustele ja keskkonnaministeeriumile.
Eesti Roheline Liikumine on 1988. aastal suuresti just toonase fosforiidisõja tõttu asutatud, enam kui 1100 liikmega mittetulunduslik keskkonnakaitseorganisatsioon. Eesti Rohelise Liikumise eesmärk on suunata Eesti ühiskonda loodushoiule ja säästlikule eluviisile.
Veebikeskkonna alternatiivina saab allkirju fosforiidi kaevandamise vastu ka oma käega paberile kirja panna Rägavere vallamajas, valla raamatukogudes või valla külavanematega ühendust võttes.
Marko Pomerants: mõne aja pärast on põhjust fosforiidivarud aktiivseks muuta
Karepa Seltsi rahval on traditsiooniks saada kord kuus kokku – naised teevad seltsimaja köögis maitsvaid roogi ning külla kutsutakse mõni huvitav persoon. Läinud pühapäeval oli külaliseks geoloogiharidusega Marko Pomerants ning teemaks “Fosforiit”.
“Et fosforiit on päevakorda kerkinud ja Toolse lade on otsapidi ka meie jalge all, kutsusime rääkima geoloogiainsener Marko Pomerantsi,” ütles Karepa Seltsi juhatuse esimees Jüri Sikkut. Taheti saada üldharivaid teadmisi sellest, mida fosforiit endast kujutab, millised ohud kaevandamisel tekivad.
“Arutelu oli rahulik ja oli hea fosforiiditeemat enda jaoks värskendada. Ka meie aktsepteerime, et fosforiidi omaduste paremaks tundmaõppimiseks tuleb ainet uurida, ja selleks, et uurida, tuleb võtta proov,” nentis Jüri Sikkut. Ta lisas, et paraku on elu näidanud, et sageli lubatakse üht, aga tehakse teist ja see teeb inimesed ettevaatlikuks. “Täna on siiski varud passiivsed,” nentis ta.
Õigustatud huvi
Marko Pomerantsi meelest on normaalne, et VKG inimesed fosforiidi vastu huvi tunnevad. “Nemad on töösturid. Fosfor on nagu kuld, koduste vahenditega ei tooda, kui me just lampkasti sisu kapsapõllule vedamist silmas ei pea. Fosforit on vaja nii toidu tootmiseks kui biokütuste saamiseks põllukultuuridest,” rääkis ta.
Praegu piirab fosforiidi kaevandamist lisaks keskkonnakaitselistele probleemidele selle majanduslik võimatus. Eestis on tootmise omahind oluliselt kõrgem tänasest müügihinnast maailmas.
“Mis see omahind võiks olla, seda hakkavad TTÜ mäeinstituudi mehed arvutama. Fosforivarusid maailmas juurde ei teki ja nii lähema saja aasta jooksul igal juhul jõutakse selleni, et Eestimaa fosforiit muutub ilmselt kaevandatavaks nii majanduslikult kui keskkonnakaitseliselt. See tähendab, et siis on põhjust muuta passiivsed varud aktiivseks. Üldiseks põhjuseks on varude lõppemine maailmas,” arutles Pomerants.
Tema hinnangul on küsimus selles, kas me vahepealse aja kasutame ainult fosforiidisõja mälestustest toitudes või püüame juurde saada uusi teadmisi.
“Need teadmised puudutavad nii keskkonnakaitselisi aspekte, näiteks uuendatud andmestikku võimalike kaevandusvete eemaldamise mõjude kohta, kui ka komplekskaevandamise tehnoloogiliste lahenduste kohta, samuti fosforiidi rikastamisvõimaluste kohta. See protsess peab käima selgelt ja avatult. Vaatamata sellele, et kaevandamismõjusid on võimalik leevendada ja ette näha, jääb igal ajahetkel mingi hulk inimesi, kelle jaoks need meetmed pole aktsepteeritaval tasemel,” rääkis Marko Pomerants.
Viljakas mittemidagitegemine
Pomerantsi meelest ei tohiks välistada tehnoloogilise proovi võtmist Kabala kaeveväljalt, sest geoloogiliste uurimistööde tarvis on see vajalik.
“See ei tähenda ju kaevandamisloa andmist. Ei saa ka ilmselt üheselt väita, et varude uurituse tase oleks huvi pakkuvas piirkonnas tarbevaru uurituse tasemel. Ettevõtmisest huvitatud peavad olema selgitustes selged, aga ka kuulav pool peab oskama kuulata,” leidis Pomerants.
“Fred Jüssi kasutab sellist mõistet nagu “viljakas mitte midagi tegemine”. Tema puhul on see seotud tema eluviisi ja -korraldusega. Selles fosforiidiloos peaks olema samuti. Selge, et midagi teha ei saa (kaevandada), aga seda kaevandamiseni jäänud aega tuleb kasutada viljakalt. Keegi ei tea mitukümmend aastat meil selleks viljakaks mittemidagitegemiseks aega on jäänud. Kui kunagi fosforiiti Eestis jälle kaevandama hakatakse, siis kõigepealt on potentsiaali Kabala väljal ja koos põlevkiviga. Hullutada ei tohi lasta ennast võimalikest töökohtadest ega omavalitsuste tulubaasi lisast,” kõneles Pomerants.
Tema meelest on need inimesed, kes olid fosforiidi problemaatikaga seotud kaheksakümnendatel, kompetentsed ka praegu.
“Küsimuse all on usaldus inimeste vahel uues olukorras, kus ühist välisvaenlast enam ei ole. Kas VKG inimesi nõustavad inimesed on erapooletud eksperdid või mitte? Tuleb eeldada, et on,” leidis Pomerants.