Uute ärisuundade arendamine, tegevuse laiendamine ja uute võimaluste otsimine on Eesti majanduses igati tervitatav. Aga peab olema üheselt selge – selle käigus ei tohi seada ohtu terve piirkonna inimeste elukvaliteeti ja seda ei saa teha Eestimaa looduse arvelt.
Kommentaar: Liiga kallis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas fosforiidi kaevandamise mõttega mängijad oleksid selle idee eestkõnelejad ka siis, kui nende enda või nende vanemate kodu asuks sealsamas fosforiidivarude kohal? Kahtlen selles. Aga ma pean mõistlikuks Viru Keemia Grupi poolt teatavaks tehtud otsust, et nad loobuvad plaanist taotleda Virumaa fosforiidi kaevandamise uuringuluba.
Otsuse, et fosforiiti Eestis ei kaevandata, tegi riik aastaid tagasi. See otsus oli kaalutletud ning kohalike inimeste ja loodusega arvestav. Jah, muidugi oleks Eestist kaevandatavat fosforiiti võimalik maailmas müüa, aga sellega kaasneda võivad kahjud läheksid meile siin Eestis liiga kalliks maksma. Rikutud loodust ja elukeskkonda poleks võimalik hüvitada.
Mis see on, mis Virumaal fosforiidi kaevandamise ilma inimeste igapäevast eluolu ohtu seadmata ja rikkumata võimatuks teeb?
Rakvere maardla pindala on kuni 1000 km², paikneb see suuremalt jaolt Lääne-Virumaal, väike osa ulatub ka Ida-Virusse. Fosforiidikiht asub kohati kuni 200 meetri sügavusel ja selle paksus kõigub kahe ja kaheteistkümne meetri vahel. Ekspertide sõnul on maardla põhjaosas nii mattunud orge kui laialt levinud karstiilminguid. Suur osa Rakvere fosforiidivarudest asub Pandivere kõrgustikul ja selle jalamil. Rohked allikad, mis Pandiveret ümbritsevad, toidavad ka siinseid jõgesid.
Fosforiidi kaevandamisega paratamatult tekitatav põhjaveetaseme alanduslehter tooks ekspertide hinnangul kaasa nii piirkonna veekogude kuivenemise kui ka inimeste jaoks igapäevaselt oluliste põhjaveekihtide (ordoviitsiumi-kambriumi, siluri-ordoviitsiumi) kahjustumise, mõnel hinnangul lausa hävimise.
Nagu hiljuti ka avalikult meelde tuletatud, sai aastaid tagasi ainuüksi uuringupuuraukude rajamisega kohalik veerežiim sedavõrd rikutud, et Rägavere kandis tuli rajada kümneid uusi kaeve. Põhjaveekihtide hävimine ja veekogude kuivaks jäämine ei ole midagi sellist, millega aga-äkki-ei-juhtu-stiilis riskida tohib.
Toolse maardla puhul tekiks veelgi teravam probleem diktüoneemaargilliidiga, mis fosforiidi kaevandamisel üle jääb ja mis rahvakeeli öeldes mägedesse kuhjatult ilma välise abita põlema süttib. Niisuguse isesüttimise tõttu tekivad radioaktiivsed ja raskemetallid, mis omakorda põhjavette ja jõgedesse kanduvad. Reostuse tagajärgede peale ei taha ilmselt keegi mõelda.
Kõik need ohud ja riskid ei ole aastatega kuskile kadunud. Mitte keegi ei ole tõestanud, et fosforiidi kaevandamine oleks võimalik ilma eespool nimetatud riske võtmata. Minu jaoks on Eesti loodus ja siinsete inimeste elukvaliteet aga lihtsalt liiga kallis, et sellega riskida. See on põhjus, miks ma olen selle teema uuesti kerkimisest alates öelnud – fosforiiti Eestis kaevandada ei tohi.
Lõpetuseks tahan öelda aitäh nii looduskaitse seltsile kui rohelisele liikumisele, kes viimastel nädalatel ka avalikult minu varasemaid seisukohti toetanud on.