Emajõe Broadway au revoir

Ülimenuka “Heliseva muusika” tuules 1964. aastal kinoekraanidele ilmunud Disney stuudio “Mary Poppins” Julie Andrewsiga nimiosas on märgilise tähendusega. Rohkem on siiski Vanemuise kogupereloo sihtgrupi isadel-emadel silme ees pigem Mosfilmi 1983. aastal valminud kaheosaline telemängufilm “Nägemiseni, Mary Poppins”, kus Natalja Andreitšenko mängis ebatavalist võluvõimetega iseteadlikku lapsehoidjat.
Seekord on roll luua Hanna-Liina Võsal ja Nele-Liis Vaiksool.

Vanemuise teatri juht Paavo Nõgene on hiljuti öelnud, et muusikalid annavad Vanemuise teatrile võimaluse teha ka kunsti. Kuidas võtta? Kas teatrilaval kunsti tegemiseks piisab vaid maailmaklassika vabast tõlgendusest lavastuses või eksperimenteerimisest alal, mille hindamiseks ei ole üheseid kriteeriume.
Nii jääb Mary Poppins kindlalt üsna heale positsioonile, olles tehtud etteantud reeglite järgi ja ajastutruus seades. Valminu on hea tervik, mis maksimaalselt kasutab kõiki kohapeal olemas olevaid võimalusi.

Rahvusvaheline lavastustiim ja kvaliteedigarantiiga lavastaja Georg Malvius on programmi täitnud sajaprotsendiliselt. Pikk läbirääkimiste periood Disney kompaniiga saab arvatavasti kuhjaga tasutud ja investeering õigustab end. Vaataja suhtes ollakse aus, sest, mida vaatama tuldi, seda ka pakutakse, seda loomulikult žanrikohaselt.
Muusikal hoiab tempot üleval. Kokku-lahti käivad P. L. Traversi originaalteose raamatukaaned toovad avanedes järjest uusi lavapilte nähtavale.
Lavastus on tehniliselt keerukas, efektid kokkulangevast mööblist ja kõike mahutavast reisikohvrist ei aeglusta loo kulgu. Vähese ajaga lavale toodud tükk ei ole kvaliteedis kaotanud või on siis liitekohad hästi lavatossu peidetud.
Hannes Kaljujärve on Mr Banksi rollis raske ära tunda. Inglise stiil ja raamid on täpsust ja korda nõudva pereisa pildi loomiseks täpseks mängitud. Meeldejäävad on laste osatäitmised, julgelt ja häälekalt laval end kehtestavatena ei ole see Eesti lavadel tavaline vaatepilt, ja kui vaja tõugelda, siis ikka jõuga, mitte tehtult. Kas on need tegelaskujud televisioon ära rikkunud, ei tea, kuid õppetund hoolimisest saab Michaelile ja Janele ründavate mänguasjade poolt osaks ikkagi.
Lühikesed dialoogid vahelduvad suurte massistseenide ja tantsunumbritega esmalt pargis, kus lava täitub kirju seltskonnaga jalutajatest, elustunud marmorist antiikmütoloogia tegelase Neleuse ja loomakujuliste põõsaste etteastega. Kõrvalosatäitjad konstaabel, pargivaht ja teised saavad kiirel sammul põgusa hetke vaatajaga kohtumiseks. Kuri lapsehoidja elimineeritakse kiirelt, ta põgeneb rotina.

Täiuslikust kujundlikkusest ja kujundusest (Iir Hermeliin) jäävad puudu vaid ehtsad tuvid, kes ümbritseksid linnutoitu müüvat tädi, kuigi seda võiks juba seni nähtu puhul eeldada. Vaid penn, vaid penn … Peas kummitavad kuuldud tuntud meloodiad.
Igihaljaks muutuv temaatika suhetest perekonnas, kindlustunde puudumine ning jätkuvalt süsteemi ohvritena elamine tõusude ja mõõnadega rahamaailmas ei jäta muljet, et pangas töö tagasi saanud pereisa Banks ja ta pere oleks alatiselt pääsenud probleemidest. Banksi rõõmutants saab üllatunud aplausi.
Lava täitev harjadega varustatud korstnapühkijate hulk näitab koreograafi tööd. Jõud, mis lavalt tulvab, pühiks puhtaks kõik Tartu korstnad, kui ainult võimalus antaks.
Kuid tuul pöördub ja enam ei ütle Mary nägemiseni – au revoir –, vaid hüvasti.

Lõpustseenides püütakse haarata kaasa saali, kuid vaataja on lummatud vaatemängust, mis kangastub kireva illusioonina argipäevas. Ja ka Neleuse isa Poseidion on pojaga taaskohtumisel kesk juubeldavat rahvamassi hämmingus, nagu Brodwayl kandle kaotanud Vanemuine ise.

Supercalifragilisticexpialidocious