Umbes 100 000 inimest, kes jäävad pensionile 2040. aastal, hakkavad saama nii väikest pensioni, et praegused pensionärid tunneksid ennast nende kõrval rikkaina. Selline on tulevikus pensionisammaste ja Eesti pensionisüsteemi varjukülg, mis väljendub suures ebavõrdsuses. Ka see on üks teema, millest pole varem pikemalt ja põhjalikumalt avalikkusele räägitud – niisuguse olulise ja meie kõigi tulevikku otseselt puudutava süsteemi loomise ajal arutelu tekkiva ebavõrdsuse üle ei kerkinud.
Kui praegu saavad pensionärid enam-vähem sarnases suurusjärgus pensioni, siis tulevikus prognoositakse pensionäride kihistumist kolmeks. Üks väike osa pensionäre elab soojamaareise nautides ja suvekodusid pidades mõnusasti nagu mõne panga mõne aasta taguses pensionisamba reklaamis. Teise osa pension on umbes sama nagu praegustel pensionäripõlve pidajatel. Kolmandad peavad suisa piskuga virelema. Nende hulgas on nüüdsed madalapalgalised ja madalama kvalifikatsiooniga töötajad, üksikvanemad, pikaajalised töötud, pereliikmete hooldajad ja teisalt ka väikefirmade omanikud, kes maksavad endale miinimumpalka ja võtavad tulu firmast välja dividendidena.
Esimene riik, mis niisuguse kolmesambalise pensionisüsteemi kehtestas, oli Tšiili, kus rakendatut võib oma sarnasuse tõttu pidada suisa meie oma otseseks eelkäijaks, sest sealgi võeti arvutuste aluseks töötamise kestus ja saadud palk. Pensionile jäädes aga selgus paljude tšiillaste jaoks tõsiasi, et nad ei saa üldse pensioni või on summa väga niru.
Ja selline võib vabalt olla ka tulevase pensionäri saatus Eestis. Ootuste ja reaalsuse vahel tekib ületamatu kuristik. Loodavad ju pooled tänastest tööealistest saada tulevikus pensioni, mille suurus oleks vähemalt 80 protsenti nende praegusest palgast.
Olid ajad, kui inimeste toetajateks nende vanaduspõlves olid lapsed. Need ajad võivad tagasi tulla.