Mahetootmine kogub maailmas elujõudu ning mahepõllumajandusel on kujunemas oma kindel koht ka Lääne-Virumaa toiduainete tootmises ja tarbimises, kuid lahendust vajavad probleemid, mis pärsivad ettevõtmisi.
Mahetootmist saadab probleemide sasipundar
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Virumaa Põllumeeste Liidu juht Ülo Niisuke märkis, et mahetootmine toob talle meelde lapsepõlve, kui taludes toodeti ökoloogiliselt puhtaid toiduaineid.
Lääne-Virumaal on hakanud hulk ettevõtteid tegelema mahepõllundusega. “Põdrangu PÜ tegeleb mahepiima tootmisega, OÜ Küti Mõis lihaveisekasvatuse ja taimekasvatusega, Pariismar OÜ lihaveisekasvatuse ja teraviljatootmisega, Voorse talu taime- ja kitsekasvatusega, tootes kitsepiimast juustu ja kohupiima, Kaarli Talu taimekasvatus on mahetootmisele üle minemas,” loetles Niisuke.
OÜ Küti Mõis alustas mõni aasta tagasi põhitegevuse kõrval maheveisekasvatusega. Ettevõtte omanik Indrek Klammer selgitas, et osa firma maid asub looduskaitsealal, kus saabki tegeleda ainult mahetootmisega. Maheloomakasvatuses pannakse rõhku loomade heaolule – loomad peavad saama loomuomaselt käituda ja süüa neile sobivat mahesööta. Seda ressurssi otsustatigi ära kasutada. Firma juhataja Margus Lepp lisas, et praegu on ettevõttel 70 lihaveist, kellest 25 on ammlehmad. “Lihaveiste arvu on plaanis suurendada 300ni, sest sellise hulga loomade jaoks looduslikke rohumaid jagub,” sõnas Margus Lepp.
Põdrangu PÜ juhatuse liige Lenna Rebane ütles, et tema juhitav firma on taimekasvatuse ja piima mahetootmisega tegelenud kümme aastat. “Nõuded mahetootmisele on kõrged ja kontrollid sagedased. Probleemiks on, et mahetoodangu eest on raske välja võidelda õiglast hinda,” nimetas Lenna Rebane.
Õppekäikudel on Lääne-Viru mahetootjad tutvunud Euroopa teiste maade kogemustega mahepõllumajandussaaduste tootmisel, töötlemisel ja turustamisel.
“Parimaid tulemusi saavutatakse siis, kui omanik valitseb ketti kogu ulatuses. Müritzi maakonnas Saksamaal olid tootjad moodustanud maheveiseliha ühistu, töötlemine telliti ja toodang realiseeriti ettevõttele, mis tootis toiduaineid lasteasutustele,” tõi Ülo Niisuke võrdluseks, sest tema hinnangul on Eestis probleem töötlemise ja turustamisega. “Suuremate töötlejate puhul ei sobi tootmine eraldi tehnoloogiasse, siis muutub toodang kalliks ja ei ole realiseeritav. Juustu puhul on piimatootjad asunud ise eri sorti juustusid tootma ja kaubandusvõrku saatma,” sõnas Virumaa Põllumeeste Liidu juht.
Positiivse näitena tõi Niisuke Harjumaal tegutseva aktsiaseltsi Saidafarm, mille omanik on Juhan Särgava. Ettevõtte toodangut on pidevalt saada Rakvere Selveris.
“Veiseliha puhul on hea võimalus realiseerida maheliha toitlustusasutustele. Kuid kindlasti jätab majanduse langus ja väiksem ostuvõime oma jälje mahetootmise arengule,” arutles Niisuke.Ta ütles, et on lugenud ettepanekuid viia Eesti põllumajandus üle mahetootmisele, lõpetada väetiste ja kemikaalide kasutamine põllumajanduses, kuid ei tohi unustada, et elame reaalses maailmas. “Ka mina unistan olla hetkekski tagasi lapsepõlves, aga see ei ole võimalik.”
Ülo Niisuke selgitas, et Eesti põllumehed toodavad ja kaubastavad ühisel Euroopa turul. Karm konkurents ei lase ekstensiivselt toota ja kasumita ei ole arengut. Kolm protsenti elanikkonnast ei suuda mahetootmise puhul eestimaalasi ära toita. “Reaalsus on, kui on turgu kodu- ja välismaal, arendame mahetootmist. Eriti oleks vaja arendada köögiviljade mahetootmist, kus üleväetamine ja kemikaalide kasutamine suurtes kogustes on väga kahjulik. Sakslaste eeskujul peaksime mahetoodangut laste- ja tervishoiuasutustes toiduks kasutama,” kommenteeris Niisuke.