Siiri Oviir: Rahvas vajab dialoogi otsustajatega

Kindlasti on paljud kodanikud tähele pannud, et viimasel ajal ei ole Eestis olulisi debatte toimunud. Igal juhul ei ole selle põhjuseks vaidlusaluste teemade vähesus, pigem valitsejate ainutarkus.

Puudutagu see siis veel hiljutist EFSFiga ühinemist, haldus- või koolireformi, sh õpetajate palkade ümber toimuvat, või pensionikindlustuse tulevikku.
Kes küsimusi esitama hakkab, saab kaela ära-roni-sinna-kuhu-pole-vaja-süüdistuse või hakatakse rääkima umbisikuliselt. Näiteks koolireformist rääkides möönis peaminister vajadust see ära teha, sest tagab allesjäävatele õpetajatele isegi kuni 30protsendise palgatõusu, kuid jättis täpsustamata, millal siis avalikkuse ette konkreetse kavaga tullakse.

Küsimusi, mida arutada, oleks piisavalt, nt millised oleksid koolireformi teised tagajärjed (mõju tööhõivele, regionaalsele arengule jne), kas ja kuidas suhestub koolireform haldusreformiga, millised muutused tooks koolireform kaasa teistes valdkondades (nt transpordikorralduses), missugune oleks saavutatav efekt ehk kui palju suudetakse koolireformiga raha kokku hoida jne.
Tuleb tunnistada, et peaministri pakutud ligi kolmandi­kune õpetajate palgatõus oleks tõepoolest tuntav palgahüpe, aga kuna ühtegi arvutust ei esitatud, siis on raske seda ka absoluutse tõe pähe võtta. Mida peaminister ilmselt tahaks, sest tema on kõrgelt tribüünilt ju ometi kõnelenud. Mis sest, et dialoogi asemel monoloog aset leidis.

Eesti on muidugi viimase 20 aastaga kõvasti arenenud, samuti on kasvanud õpetajate palk, aga muutunud on ka taustsüsteem, eelkõige on kasvanud elukallidus ehk praegune palk ei taga õpetajale ja ta perele (ja nii mõnegi teise valdkonna töötajatele) inimväärset elu, rääkimata enesearendamisest, mida ometi peetakse õpetajatöö üheks olulisimaks küljeks. Õpetaja enesearendamisest sõltub meie laste ja lastelaste areng.
Või võtame majandusteadlas­te püstitatud küsimuse meie pen­sionisüsteemi jätkusuutlikkusest.

Leian, et artiklid stiilis kohe-kohe-kukub-pensionisüsteem-kokku ei ole samuti tulemuslikud. Kahtlemata äratavad intrigeerivad pealkirjad tähelepa­nu, kuid kindlasti tekitavad tava­kodanikes ka hirmu homse päeva ees. Seda enam, et vaatamata optimistlikele loosungitele kui­vab II pensionisamba raha kok­ku.
See ei tähenda, et neist ja teis­test ühiskonna valupunktidest ei peaks rääkima, küsimus on ikka selles, kuidas rääkida – kas argumenteeri­tult ja avalikult või vestluspartnerit (kelleks võib muu­seas olla ka enamik Eesti rahvast) halvustavalt.

Olen seisukohal, et haldus- ja koo­lireformi, pen­sioni- ja laiemalt sotsiaalsüsteemi tulevikku puudu­ta­vate küsimuste arutelu peaksid algatama riigikogu ja valitsus. Nimetasin ainult kõige ilmsemaid valdkondi, mis ei tähenda, et ettevõtluse, innovatsiooni, põllumajanduspoliitika vms arutelu ja sihtide seadmist ei vajaks.
Ja mitte lihtsalt rääkima, vaid pakkuma lahendusi. Mitte ühte (peaministri) lahendust (või lahendamatust), vaid võimalusel mitu, et ka need, keda see puudutab, saaksid oma sõna sekka öelda.

Viimasel ajal armastavad koalitsioonipoliitikud viidata viimasele inimarengu aruandele.
Väärt uurimus tõepoolest, aga selle kõrval tasuks tutvuda ka eelmise aasta aruandega, kus esitati uurimistulemused ühiskonna suletuse kohta. Või võtta ette statistika arstide Eestist lahkumise kohta või tutvuda vaesuse kohta käiva statistikaga.

Kainestavalt oleks mõjunud ka EURESE korraldatud töömes­si külastus – oleks nähtud, kui suur huvi on vä­lismaal tööta­mi­se vastu, ning saa­nud tööotsija­telt silmast silma kü­sida, mis on mu­reks siin Eestis. Võimukandjad ju ongi seatud elu edendama, töötama selle nimel, et elu Eestis oleks või­ma­likult paljude jaoks hea.
Probleeme jätkub, aga mille­gi­pärast me valitsuskoalitsioonilt neist suurt ei kuule. Tõepoolest, koerad klähvivad, karavan liigub edasi. Aga kas tegelikult ikka liigub? Või lihtsalt laguneb?