Süütuse preparatsioon ehk Egod heintel

Miks peab mees seda küsima, endal taskus jämeda kuldketiga aheldatud kihlasõrmus teise naise jaoks? Ego, ego, mis muud. Ja loomulikult kirg. Need kaks jõudu künnavad rahapataka tüürimisel elusid ja saatusi kui Pääsuke Volgat. Nii sügavalt, et elu võib olla hullem kui surm.
Rakvere teatri lavastuses “Kaasavaratu”  podiseb provintsilinna kombeka kaane all paras põrgukatel – vemmeldab veri, lõrisevad heintel egod ja kärisevad hinged.

Aleksandr Ostrovski kirjutas “Kaasavaratu” 55aastaselt, omamata inimeste suhtes illusioone, küll aga evides teravat pilku ja mõõdukat kaastunnet. Tegelased 150 aastat tagasi loodud näidendis on iga aja kaasaegsed, nende loomuse raskuspunkti, tundeskaala ja kihilisuse määrab lavaletoojate vaatepunkt sümbioosis suutlikkusega.

Lavastaja Eili Neuhaus teab täpselt, miks rää­gib provintsilinnast, mida piirab kardinatest udu (kunstnik Reili Evart) ja hingeline spliin. Siin elatakse oma ainsamat elu, loode­takse, armastatakse ja kannatatakse. Kõik, mis tehakse, on JOKK, ja kui mitte, siis raha si­lub pinna kannatuste ja hingepiina all. Siin pole süütusel presumptsiooni, pigem pre­paratsioon kasulikuma kauba nimel. Vähempakkumisel on küll kaasavaratu tütarlapse süü­tus, kuid samavõrd mõõdab mammon süü­tuse ja süüdioleku valuläve kõrgust inimeses/mehes. Naised/asjad elavad pigem hinge pidi, arukamatel kõrv raha suunas kikkis.

Lavastuse naisliinid, mida kannavad Larissa Dmitrijevna (Anneli Rahkema) ja Harita Ignatjevna Ogudalova (Ülle Lichtfeldt), on lavastatud ja mängitud eriti selgelt. Meestes, kel ilmselt on olnud raskem naislavastaja loogikat usaldada, paistis esietendusel kohati ebamäärasemaid ning lõpetamata jooni. Kolmandaks etenduseks oldi enam häälestunud ning tervik sedajagu ühtlasem. Ehkki rollide mastaabid loomulikult ei muutu.

Kui otsustada selle järgi, missuguse sisemise ja välise hoiakuga on linna esirikkur Moki Parmjonõtš Knurov (Eduard Salmistu), on tegemist tõelise kolkalinnaga. Knurovis pole aimata kohalikku haid ega isegi saaki varitsevat ämblikku võrgunurgas, ta on üks natuke tudiseva olekuga vanamees, kel käivad neelud noore naise järele. Sel Knurovil pole asja Moskvasse vestluskaaslast otsima, Vassili Danilõtš Voževatovit ehk kohalikku kaupmeest Vasjat (Mait Joorits) on küll ja üleliiagi.
Selles pehmejoonelisuses jääb häirivalt katteta, miks Knurov võtab ajuti raha taskust ja paneb tagasi. Žest, mis võiks olla õrritus või tütre ostusoovi signaal Harita Ignatjevnale, paistab üksnes seniilsevõitu ihnuskoi harjumusena.

Voževatovist, kes suudab ohjata oma kirgi ja tahtmisi, võib selgelt aimata linna tulevast peremeest. Mait Jooritsa Voževatovi vaoshoitud, kuid hästi loetavad ilmed, hoiakud, läbinägev muie, millesse sugeneb mängurlikkust, flirti või hoopis kalkust nagu dialoogis Robinsoniga (Erni Kask), on mängitud hea tunnetusega ja targalt. Sel oma mõjuvõimu tõusulainet tunnetaval mehel on elu ja lugu. Hing ka, aga sellest saab ta võitu.
Erni Kask töötu joodiknäitleja Robinsonina annab rollile efektse välisjoonise, kuid jätab hämaraks sisu. Missugune on selle mehe lugu ja mõte peale selle, mis sõnades öeldud, tema teine plaan, mis annaks sügavuse? (Siin kipub kaotsi alge, millest kujuneb tulevikus Tšehhovi näidendites liigse inimese teema.)
Mis puutub Gavrilosse (Tarvo Sõmer) ja Ivani (Peeter Rästas), siis on nad asjakohaselt olemas. Ei vähem ega rohkem. Niisugused rõõmsad kõrvaltvaatajad, kellele härraste kired, kismad ja kaotused suuremat korda ei lähe, loeb ainult maksujõulisus.

Ja siis need rahatud, naised, kes ajavad segi meeste päid ja rahakotte, ehkki mitte soo­vitud summade ulatuses – Harita Ig­nat­jevna Ogudalova (Ülle Lichtfeldt), kelle tütre Larissa Dmitrijevna järele mehed avalikumalt või varjatumalt keelt limpsavad.

Ülle Lichtfeldti nooruslik, lennukas ja võluv Harita Ignatjevna laseb silmadel volksuda ning näikse hellitavat lootust isegi veel kasulik partii teha. Ta on valmis mis tahes panusteks kui tahes suures mängus, kuid mäng, mis talle saatusest antakse, on valus ja väike. Ülle Lichtfeldti iga mänguhetk on mõtestatud, värve, mida rollis bravuurikast huumorist vaikse traagikani, on jagatud meisterliku partneritunnetusega. Duetis Anneli Rahkemaga mängib Ülle Lichtfeldt nõnda, et tema hoopis teisest puust tütar, tõsine ja lihtsakoeliselt otsekohene hall kalliskivi Larissagi särama lööb.

Larissa, selle igas eas meeste ihaldusobjek­ti, mängib Anneli Rahkema ootamatult sissepoolepööratuks, kuid seda kõnekamad on tema pilgud, hääletoonid, ilmed, silmavaated, hoiakud ning väljapursked tasasuse ja leplikkuse kaane alt. Jonnakas, abitu ja armunud; otsusekindel, kui teadvustab enda asja-staatuse. Läbipaistev nagu udu Volga kohal.
See roll ei ole avastuslik nagu “Vargamäe voonakese” Karin, kuid on konkreetselt ja kindlajooneliselt veenev, täpse sisekõne ja selle nähtavaks mängimisega. Sellist Larissat publik kas aktsepteerib või eitab, õlakehitajaid on vähe.

Lõpuks – last but not least – mehed, kelle egode/kirgede vastasseisu kurikurb kõrgepinge määrab saatusi ning kaasavaratu kaunitari ihalemine lööb kõige sügavamad haavad – Sergei Sergeitš Paratov ja Juli Kapitonõtš Karandõšev.
Õnnelik mees Karandõšev (Velvo Väli) tahab lennata kõrgelt, sirutuda naise najal välja alandusest, astuda väärikaks peetute sekka. Võiks ju arvata, et Larissa Dmitrijevnal vedas – niisuguse pika ja nägusa mehe käevangus patseerida ning temaga abielluda ei tohiks olla sugugi piinlik, aga paraku ainult seni, kuni too suud lahti ei tee.
Velvo Väli mängib Karandõševi suure ego, upsaka piiratuse, väikluse ja väikese empaatiavõime esiplaani, tema head omadused, mida Larissagi pole veel avastanud, jäävad pea märkamatuks. Karandõševi isik piseneb ambitsioonika edevuse demonstratsioonides, ikka ja jälle väändub armukadedusest viltu mehe kena nägu ning tema käitumine ajab tulevase naise ja ämma häbist jooma. Aga valutundlik hing on temalgi. Sellele Karandõševile pole lihtne kaasa tunda, ent siiski võimalik.

Üllar Saaremäe Sergei Ser­geitš Paratov on (aad­li)mees, kes provintsi pea peale keerab. Kuivõrd tahtlikult, kuivõrd tahtmatult või lihtsalt mängurõõmust, hoiab ta saladusena endale. Õhku visatud väide, et talle pole miski püha, on Saaremäe tundlikule Paratovile pigem kaitsekiht kui elujuhis.
Paratov on loo ja lavastuse kõige mitmeplaanilisemaks mängitud roll; tema tegutsemisajendid pole kusagil üheselt tõlgendatavad, neis kõiguvad ohtlikult kaalukeeltel inimhinge vastaspoolused, peavad võitlust ego ja kirg, inimlikkus ja pragmaatilisus.
Ühelt poolt õilis kaabakas, kellel on riivatud ego taastamiseks vaja teada, kui kaua kestab naise armastus, kelle ta on juba maha jätnud, äratada kirg uuesti ning põletada sillad. Teisalt rahasse eksinud rüütel, kellel armastatud naise juuste lõhnast kõigub maa jalge all.
Saaremäe Paratovis domineerib inimlik pool, sisevastuolude rägastikust kerkib esile pigem kaotatud ja taasärganud kire lugu kui kainemõistuslik julm mäng naise tundesügavuse mõõtmiseks või selle ärakasutamine kaupmeeste soovitusel, et piiga oleks küps neile kaukasse kukkuma. End maha müünud (kaup ju temagi ...) Paratov võtab retke üle Volga ette igatsusest ja meeleheitest, mida see mees pole nõus endalegi tunnistama.

Lavastuse hinge ja hoovusi kannavad mustlased ja muusika. Teatri Tuuleveski näitlejad Valentina Fursova, Irina Artsimovichene, Ljubov Bogdanova, Boriss Vatin, Valeri Sõrtšenko ning Vassili Alfjorov mustlaspealikuna löövad südamliku hoo ja temperamendiga lava särama, loovad tasaseid taustaplaane või muudavad end laval sootuks nähtamatuks. Nende kanda on (vene) hinge pehme ja lüüriline pool ning sulandumine lavastusse on oivaline.
Kes siin egodekeskses maailmas otsustab, kes on süütu, kes süüdi, kes pärib surma, kes elu, kelle päralt on ahelad, kelle päralt usk, lootus ja armastus? Meie igapäevast mõistmist anna meile, saatus, täna homme ja igavesti.

Teater

• Aleksandr Ostrovski “Kaasavaratu” (1878).
• Lavastaja Eili Neuhaus.
• Kunstnik Reili Evart.
• Osades Üllar Saaremäe, Anneli Rahkema, Velvo Väli, Ülle Lichtfeldt, Eduard Salmistu, Mait Joorits, Erni Kask, Tarvo Sõmer, Peeter Rästas ning teatri Tuuleveski näitlejad Valentina Fursova, Irina Artsimovichene, Ljubov Bogdanova, Boriss Vatin, Valeri Sõrtšenko, Vassili Alfjorov.
• Esietendus Rakvere teatris 3. detsembril 2011.