Helsingi rahvusooperis puusepana töötav Matti Tapani Liukkonen on tõsine Eesti sõber, kes sattus esimest korda siiakanti juba 1980ndate lõpus koos oma bändiga. Pärast seda on ta siin käinud lugematu arv kordi ning leiab, et paarikümne aastaga toimunud muutusi Eestis on raske kirjeldada.
Praegu, kui Euroopa Liidus on suuri probleeme, elab Soome Matti, nagu siinsed sõbrad teda kutsuvad, jätkuvalt kaasa ka Eestile, ning leiab, et meie oleme päris heal positsioonil. Niinimetatud tavasoomlase seisukohta väljendades on aga Matti kindel, et Soome peaks Euroopa rahaliidus jätkama, ehkki Soome lahe põhjakaldal on hakatud levitama ka vastupidiseid arvamusi.
Matti saabus esimest korda Eestisse 1980ndate lõpus koos oma bändiga, kus ta trummi mängis, ja pärast seda uuesti 1991. aastal enne krooni tulekut.
“See oli nagu kosmosesse minek, üldse ei teadnud, mis ees ootab,” meenutab tol ajal Mikkeli ametikoolis õppinud Matti piiripunkti ületamist. “Me ei teadnud, kui suur vahe siin meie eluga on, mistõttu meil olid isegi omad toidud kaasas,” lisab ta naerdes.
Siia saadeti ta koos ühe kaaslasega mõneks ajaks praktikale Tartu kunstikoolis. Sealsed sidemed on säilinud senini. See oli aeg, kui välisturist üldjuhul Tallinnast välja ei saanud ja eeskätt pidi ta pendeldama hotelli ja valuutapoe vahet. Siin aga said noored mehed juba Tartusse.
Rublapakkidega lennati Saaremaale
“Sel ajal kehtis veel rubla ja mäletan, et saime stipendiumi suurtes pakkides,” räägib Matti. Ta meenutab, et rublaaja lõpus mindi lennukiga Tartust Saaremaale, et rublad ära raisata, sest keegi ei teadnud täpselt, millal rahavahetus tuleb. Aga kallist lennusõidust veel ei piisanud, poisid ostsid ka ilmatu koguse õlut kokku ja tüdrukud kulda.
Tolleaegsed sõprussuhted välismaailmaga olid paljuski ülevalt poolt suunatud ja mõneski mõttes võis tajuda suurematelt ja rikkamatelt naabritelt abilootust, mis kohati läks ka üle piiri. Igal Eesti kollektiivil oli peagi oma sõpruskollektiiv Soomest ja ühel enesest lugupidaval eestlasel pidi olema naabrite juures kodustatud soomlane.
Matti kohtus aga selliste inimestega, kellel enesekasu polnud tähtis ning kogu suhtlemine käis inimlikul pinnal, südamest tulnud sõpruse peal, kus olid ühised huvid ja maailmavaade. “Vene okupatsioon oli palju hävitanud, kuid vabaduse saabudes eestlastel silmad särasid ja soov midagi ära teha oli suur, kõik hakkaski väga kiiresti muutuma,” mäletab Matti.
Suurimat vahet näeb praegu juba tänavapildis, sest Eestis sõidavad Matti hinnangul ringi paremad autod kui Soomes, alguses oli tähelepanuväärne, et Eesti firmajuhid ja poliitikud olid noored inimesed, tänaseks on nad juba vanaks saanud, nõnda nagu Soomeski.
“Eestlastel on mõttemaailm avatum ja teil on võimalus suuri asju teha,” lisab Matti. Ta nendib, et oli kummaline tulla Eestisse, kus inimesed
tundusid nii samasugused, kuid nad olid vägisi eraldatud. Nüüd on aga ka Soomes põlvkond, kelle jaoks ongi Eesti kogu aeg vaba olnud.
Kuna praegu on eestlastel lihtne Soome minna, siis seal on palju igasuguseid inimesi, ka röövleid ja muid rahurikkujaid. Kuid Matti ei ütle, et eestlased selles mõttes eriliseks probleemiks oleks, neid on lihtsalt teiste sisserännanutega võrreldes rohkem.
“Aga mida teha, inimesed ikka liiguvad, paljud soomlased lähevad näiteks Rootsi või Ameerikasse,” ütleb Matti.
Soomlaste suhtumine naabritesse on hoopis positiivsemaks muutunud. Kui paarkümmend aastat tagasi võis Kotka ühes toidupoes näha silti, kus lubati varaste pelguses poodi ainult üks venelane korraga, siis nüüd kutsuvad suured kaubanduskeskused ostjaid sisse suisa vene keeles.
Tansaanias nägi Mandelat
Paljurännanud Matti on käinud ka Tansaanias, kus aitas käivitada soomlaste rajatud puidukooli. Ta viibis Aafrikas kokku paar aastat ja võib seetõttu vabalt suahiili keeles suhelda.
Tansaanias juhtus soomlastega huvitav lugu: ühel päeval istusid nad hotelli all baaris ja nägid ühtäkki, et uste taha sõitis mitu musta limusiini, seejärel rulliti lahti punane vaip ja nende ette astus Nelson Mandela isiklikult. Kuna hotelli all teisi polnud, tuli legendaarne riigimees neid kättpidi tervitama.
Mis puutub töömeestesse, siis puusepad olid seal head, kuid töövahendid väga algelised.
Ajaloolisel hetkel sattus Matti koos sõpradega ka Hiinasse, see oli täpselt siis, kui Pekingis Taevase Rahu väljakul läks verevalamiseks. Moskvast liiguti rongiga Hiina suunas, kui tee peal kuuldi, et midagi on teoksil. Hiina piiril öeldi siiski, et mitte midagi ei ole juhtumas. Pekingis aga nähti kõikjal sõjaväelasi, tanke ning sealt suunati välismaalased hotelli. Osa soomlasi läks esimese lennuga minema. Matti jäi sõpradega veel nädalaks, kuigi esialgne plaan oli veeta seal paar kuud.
See oli ammu, kuid reisikirg on jäänud. Selleks on ka eeldused antud. Soomes on loomingulistel töötajatel ette nähtud pärast mõnda aega töötamist pikem loominguline puhkus, mil osa palgast jookseb edasi, kuid tööl ei pea käima ja võib selle eest minna mõnele reisile. Samuti on maailmas olemas kunstimajad, kus kunstnikud saavad inspiratsiooni ammutada. Matti on käinud ühes sellises – Beninis.
Aga bändi teeb mõnusa huumoriga mees tänaseni ning ei ole sugugi võimatu, et teda saab peatselt Rakvereski koos oma bändiga mängimas näha.