Lembit Kaljuvee: ainult raha ei päästa, mõistust on vaja

, riigikogu keskfraktsiooni liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lembit Kaljuvee
Lembit Kaljuvee Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Aasta lõpus olid Eestis tegijaiks taas tormiiilid ning, nagu alati, kadus elekter sadadel tuhandetel inimestel. Elektrikatkestusi tuleb ikka ette, kuid on tähtis, et nendest kiiresti jagu saadakse.

ERRi andmeil oli aga 2. jaanuari seisuga Eestis elektrita majapidamisi üle 5500. Näiteks Raplamaal oli elektrita rohkem kui 4000 majapidamist. Nii mõneski paigas olid inimesed elektrita 26. detsembrist saadik. Ja see pole enam normaalne.


Kahjuks on Eesti Energia keskendunud ainult võrkude tehnilisele olukorrale ja seoses sellega viidatakse taas väga suurte investeeringute vajadusele. Eesti Energia arvates on tormituuled andnud hea põhjuse jälle raha juurde küsida. Heaks näiteks on siin riigikogu liikme ja Eesti Energia nõukogu liikme Kalle Pallingu avaldused Postimehes. Tegelikult on Eesti elektrivõrgud Euroopa Liidu keskmisel tasemel.


Viimastel aastatel on võrkudesse investeeritud miljardeid kroone, mis on iseenesest ju hea ja õige. Samal ajal sõltub varustuskindlus või ülekandmise kindlus suurel määral ka võrgu haldamise struktuurist, mis veel tähtsam – inimestest, nende motivatsioonist, arvust ning juhtimisest. Koos suurte tehniliste muudatustega elektrivõrkude uuendamisel muutis Eesti Energia ära ka võrkude haldamise ja remontimise süsteemi. Kaotati maakondade juhtimiskeskused, mis asendati Tallinnas ja Tartus asuvate juhtimiskeskustega.


Ja nagu elu on näidanud, ei ole see muudatus end avariiolukordades õigustanud. Seetõttu on raskenenud väljalülitatud liinidel konkreetsete rikkekohtade kindlakstegemine ja ka parandamine. Süsteemis töötab palju inimesi, kes teavad üldist olukorda, aga konkreetse kahjustuse avastamine ja parandamine on läinud mitu korda halvemaks. Teatavasti on Eesti Energia palgal olevaid elektrikuid drastiliselt vähendatud ning teenust ostetakse enamasti sisse.


See tähendab, et üldjuhul saabuvad avariid likvideerima inimesed, kes on küll head spetsialistid, aga ei tunne konkreetseid olusid – liine ega ligipääse nendele. Pahatihti saadetakse välisliine remontima sisetööde elektrikud, kellel on tõesti head riistad hoonetes töötamiseks, ent puuduvad instrumendid ja ka vilumus välisliinidel töötamiseks. Selline seis ongi tinginud pikad ooteajad. Seepärast valitsebki määramatus elektri taastamisel.


Tulles tagasi võrkude uuendamise juurde – ei ole veel hilja tõsiselt mõelda, kas õhujuhtmed ikka igal pool vahetada keerdkaablite vastu, mis on küll palju vastupidavamad, aga kui puu liinile kukub, tõmbab see jäik juhe pikali mitu postivahet koos postidega. Samuti peaks küsima, kas hajaasustuse puhul on mõttekas vedada kilomeetreid maakaablit majapidamisteni, kus elektri tarbimine on niigi äärmiselt väike.


Näiteks Taanis varustatakse väikemajapidamised generaatoritega – tarbijale ei lähe siis elekter oluliselt kallimaks ja riigile tuleb odavam. Siit ka vastus Kalle Pallingule: mitte alati pole kallis asi see kõige parem asi. Investeeringute puhul on kõige tähtsam, et need oleksid nii tehniliselt kui majanduslikult läbi mõeldud. Kõige lihtsam on ju raha kübarasse visata, vaatamata enne, kas sel on ikka põhi all. Ka personali puhul peab enne mõtlema, milline süsteem efektiivsemalt toimib, ja alles siis tegutsema.


Kutsun valitsust üles silma peal hoidma asjadel, mis on inimestele ülitähtsad ja eluks vajalikud. Elekter ja elektri varustuskindlus kuuluvad kindlasti sellesse loetellu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles