Evelin Tamme (34) nimi jäi paljudele kõrvu eelmisel aastal, kui ta algatas aktsiooni “Õpetajale vääriline palk”, millel on kindlasti oma osa selles, et eile jõudsid õpetajad otsuseni korraldada veebruris päevane streik. Aktiivselt hariduselu edenemise eest võitlev Evelin on pärit Altjalt ja praegu elab oma perega hoopis Rootsis.
Kuidas viis teie tee Lääne-Viru rannakülast Läänemere teisele kaldale?
Altjalt kolisin esmalt Tallinna, sest mingeid muid võimalusi pärast keskkooli lõppu nagu ette ei kujutanudki. Kogu minu põlvkond kolis linna, see oli kõikidele täiesti loomulik samm. Mingil hetkel sattusin juhuse läbi Rootsi Järnasse intuitiivpedagoogika kursusele. Järna asub nagu Altjagi mere ääres ja metsade vahel, Stockholmist vaevalt 50 kilomeetri kaugusel, erinevuseks on tohutult kirju rahvusvaheline kultuuri- ja ühiskonnaelu. Pendeldasin koos kaasõppijatega neli korda aastas Eesti ja Rootsi vahet, õppisin maailma hoopis teise nurga alt vaatama. Unistasin kodus aeg-ajalt kõva häälega Järnasse ajutiselt elama kolimisest.
Meile ei olnud välismaale elama asumine nii tohutult suur samm. Tahtsime ennekõike kogeda skandinaavia kultuuri ja õppida tundma uusi inimesi, saada aru, kuidas toimib arenenud ühiskond tegelikkuses. Kohanemiseks kulus aega ja see nõudis väga palju tahet ning õppimist. Tänaseks oleme oma koha siinses kogukonnas juba leidnud, keel on selgeks saanud ja uus suhtlusvõrgustik kujunenud.
Kust tekkis mõte algatada väärilise palga aktsioon?
Facebooki kogukonna loomine oli nüüdisaegse sotsiaalmeedia võimalusi kasutav välkaktsioon, mille ettevalmistamiseks kulus kümme aastat õppimist, reisimist ja töötamist. Ilmselt võib enamik minu õpetajatest – alguses käisin Võsu põhikoolis, hiljem Haljala keskkoolis – kinnitada, et midagi niisugust oli aimata juba kooliajal.
Otsese tõuke andis Tiina Jõgeda artikkel augustikuises Eesti Ekspressis, kus ta mainis, et õpetaja palk on endiselt selline nagu siis, kui mina veel lasteaias töötasin. Suhtlesin paari õpetajaga interneti vahendusel ja vestluse käigus otsustasimegi, et teeme Facebooki lehekülje.
Milline tulemus on aktsiooniga praeguseks saavutatud? Facebookis on sellega liitunud ligi 11 000 inimest.
Aktsiooni kaudu õnnestus meil õpetajate palgaprobleemidele tõmmata üleriigilise meedia tähelepanu, järgnes ka järjest suurenev avalikkuse sekkumine teema käsitlemisse. Ka õpetajad ise tundsid järjest kasvava enesekindlusega, et tegelikult on neil õigus nuriseda ja protestida.
Praegu on korraga käimas mitu haridusreformi. Muuta tahetakse kogu meie haridussüsteemi lasteaiast ülikoolini. Enamasti on tehtud otsuste selgitused napid ja puudub vajalik tõendusmaterjal või siis ei ole see avalikkusele kättesaadav. Oluline on, et inimesed saaksid toimuvate muudatuste üle kogukonnas aru pidada ja omaksid täit informatsiooni sellest, mis riigis tervikuna toimub, millised on kavandatavad muutused, enne kui konkreetsed seadused ja määrused on kinnitatud. Facebooki kogukonna kaudu tekkis huviliste võrgustik, mille kaudu on meil võimalik üksteist toimuvaga kursis hoida. Lisaks on lehel pidevalt huvitavaid spontaanseid arutelusid. Minu arvates võiks just selliste aktsioonide abil kujuneda Eestist hooliv ja osalev kodanikuühiskond. See aktsioon ei lõppe enne, kui õpetajate palk on Eesti keskmisega võrreldav.
Kutsusite õpetajaid 2011. aasta sügisel ka meeleavaldusele? Kui hästi see õnnestus ja kas Eesti inimesed on valmis avalikult protestima?
Meeleavaldust ei algatanud tegelikult mina. Need olid lastevanemad ja õpetajad – Facebooki lehel –, kellele see teema väga tõsiselt hinge läks ja kes soovisid midagi ka reaalselt ära teha. Mõtlesin, et mis siis ikka, kui inimesed leiavad, et reaalne protestiaktsioon lisaks virtuaalsele on vaja läbi teha, siis teeme. Natuke ikka kartsin ka, et mis juhtuma hakkab, sest see oli minu elu esimene meeleavaldus. Samas oli minul välja astuda palju lihtsam, paljud kartsid osaleda oma töö pärast, paljud häbenesid, et mis inimesed ütlevad. Arvestades elanikkonna olukorda, on imestusväärne, kui rahulikult meie inimesed oma raskusi kannavad ja juhtidele alluvad.
Usun, et ennastohverdav leplikkus on murdumas, sest aina enam hakkavad inimesed poliitikute kahekeelsusest aru saama. Tänaseks saavad kõik Eesti inimesed aru, ka poliitikud, et õpetajate palk peab kiiremas korras tõusma.
Millega praegu Rootsis tegelete?
Tegelen ennekõike kirjutamisega. Sõnas on maagia, mille valdamiseks on vaja teha väga palju tööd. Kirjutan kolmes keeles, kõige enam siiski maailma kõige ilusamas keeles – eesti keeles. Luule on minu lemmikvorme. Paljud teemad, millega tegelen, puudutavad inimesi kogu maailmas.
Lisaks eraklikule kodusele mõttetööle laiendan oma tutvusringi, kohtun aktivistide, luuletajate ja muusikutega üle kogu maailma iga päev. Paljud nendest leiavad ise tee minu juurde, mõnikord käin ka kodust väljas, talvel harvem. Kuna meie külas on kultuuriinimesi ja keskkonnaaktiviste väga erinevatest kultuuridest, siis on see minu jaoks vapustav võimalus õppida.
Lisaks osalen intuitiivpedagoogika kursuse korraldusmeeskonna töös, Järna Avatud Foorumi käivitamises, veidi ka ühes Läänemere keskkonnaprojektis ja World Clean Up projektis.
Tegemist on nii palju, et leivateenimiseks aega eriti üle ei jäägi. Enamiku sellest, mida teen, teen tasuta. Mõtlen aeg-ajalt kodanikupalga teemal, see annaks leiva lauale ja katuse pea kohale. Kodanikupalk looks kõikidele inimestele võimaluse olla ühiskonnas aktiivsed, loomingulised ja tegeleda enesearenguga. Elan tegelikult väga hästi, sest mulle piisab sellest, kui kõht on täis ja tuba soe.
Tegelete päevad läbi vabatahtlikult haridusteemaga, kirjutate pikki arutlusi oma blogisse. Miks on see teema teile südamelähedane?
Usun, et haridus-, kasvatus- ja ühiskonnateemad laiemalt on väga paljudele inimestele olulised, aga aega kõiki raamatuid ja uurimusi ise läbi lugeda ei ole. Seetõttu olengi hakanud kirjutama sellest, mida mina lugenud, kogenud või mõelnud olen. Ülestähendamine, vahendamine ja mõtisklemine on minu viis anda, mida ise olen maailmalt saanud.
Blogist on asjaolude sunnil kujunemas interaktiivne hariduspoliitiline ja kasvatusteaduslik foorum. Olen aina enam avaldanud ka teiste inimeste kirjutisi, et kõigutada staatilisust ja vannutatud vaikimist, mis meie hariduselus valitseb.
Palun rääkige sellest koolist, kus õpib teie tütar. Kuidas erineb see kool Eesti koolist?
Kristin õpib Solviki koolis. See on ökomajade kompleks metsas kaljude ja mere vahel, kus klassides enamasti puuduvad traditsioonilised pingiread, aga on trumme, kitarre, kriite, paberit, kangast, raamatuid, küünlaid, mõni pall ja jõulude paiku palju teatrikostüüme. Õpetajad liiguvad lastega hoovialal, kostab naeru, muusikat ja lahtisest köögiaknast kerkib küpsevate saiakeste lõhna. Palju on käelist tegevust ja loovaineid. Samas on ka keeleõpet, reaalainete süvaõpet, vibulaskmist, kangakudumist ning sepatööd – elu selle rõõmsas ja värvilises mitmekesisuses koos mängu, suhtlemise ja õppimisega.
Selles koolis ei tööta lapsed ennastunustavalt paremat elu tulevikus silme ees hoides, vaid nende elu on juba alanud. Iga hetk laste elus on tähtis ja väärtustatud, nad on võrdväärsed isiksused oma vajaduste ja huvidega. Igaühele on ruumi, isegi kui keegi on erinev, on ta oodatud.
Loomulikult toimuvad matemaatikatunnid, kus on vaja ülesandeid lahendada, aga klassis, kus õpib kakskümmend õpilast, võib korraga õpetada isegi kuni neli õpetajat. Tänu sellele saavad õpilased õppida omas taktis, vastavalt tasemetele moodustatakse rühmad, tehakse individuaalset tööd.
Solvikis ei panda hindeid, ei anta enamasti koduseid töid, seda kuni põhikooli lõpuni välja. Õpilased õpivad ise ennast hindama, koos vanemate ja õpetajatega oma arengu üle nõu pidama. Olulisel kohal on koostöö- ja suhtlemisoskuste harjutamine.
Solvik on ka maailma mastaabis üks väga omanäoline kool, kus käib uudistajaid kõikidelt mandritelt.
Kas ise oleksite nõus andma oma panuse Eesti haridussüsteemi ja hakkama koolis õpetajana tööle?
Olen mõned aastad töötanud Eestis “Hea alguse” lasteaias õpetajana ja lühikest aega asendajana erivajadustega laste rühmas. Usun, et ka minu praegune nn kaugtööpanus on teatava mõjuga, aga mõtisklen salamahti uue haridusajakirja loomisest. Avameelset ja avara pilguga sisukat haridusajakirjandust on Eestis vaja tikutulega otsida. Nüüd, kui viimane riiklikult toetatud ajakiri Haridus ilmumise sellest jaanuarist lõpetas, on justkui saabunud uus okupatsiooniaeg, sest ainult Saksa okupatsiooni aastatel oli Eestis haridusajakirjandus sellises nullseisus.
Juba aastaid olen unistanud, et kui Eestisse tagasi kolime, siis ehk õnnestub luua päris oma väike kool. Ehk siis hakkangi jälle õpetajaks.
Milline on teie tähelepaneku kohaselt praegu põletavaim probleem Eesti haridussüsteemis?
Kõige valusamaks probleemiks on kõikidel tasanditel lokkav vägivald. Pean silmas vaimset või füüsilist ahistamist, mille tagajärjel on inimesed hirmutatud, heitunud ja seega ka kaotanud oma iseseisvuse, julguse enda eest seista. Õpetajaid kiusatakse palga ja töötingimustega, lisaks lõputute ülalt alla pealesunnitud reformidega, mille ettevalmistamisel õpetajate häält sama hästi kui ei kuulata. Õpilased on allutatud riigieksamite tulemustele, efektiivsusele ja kiirelt kasvavale majandusarengule, nende enda huvid ja vajadused on sekundaarse tähendusega. Direktorid pelgavad vallajuhte ja ministeeriumiametnikke. Lastevanemad on kaotanud igasuguse võimaluse haridussüsteemis oma laste arengu- ja olemistingimustes kaasarääkimiseks ja jäetud abitult toimuvat kõrvalt vaatama.
Siit tuleneb tuhandeid küsimusi ja uurimisteemasid, nagu näiteks: kuidas anda koolidele suurem autonoomia nii, et õpetaja saaks jälle väärilise koha? kuidas kaasata vanemaid kooliellu viisil, et sellest kasvab kasu kogu kooliperele? kuidas anda lastele autonoomsust nii, et nad saaksid iseenda arengus olla juhi ja vastutaja rollis?