Kas mäletad veel koidulat?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ma küsin endalt, kas ma mäletan veel, millised nägid Eesti kroonid välja, siis pean nentima, et mäletan küll.
Aga nii nagu krooniajal ei pannud ma igapäevaelus tähele, millised näolapid on trükitud kupüüridele, nii ei pööra ma sellele tähelepanu ka nüüd.
Rahapaber on erinevalt rahast endast tegelikkuses uskumatult emotsioonivaba asi.
Tõtt-öelda polegi ma vist euroraha põhjalikult uurinudki. On ju enamikul inimestest harjumus raha kiiresti kotti pista, et see ära ei kaoks.
Pealegi maksab suur osa meist tänapäeval üha sagedamini kaardiga, kohtumised pärisrahaga jäävad järjest harvemaks.
Rohkem olen harjunud mõnikord märkama huvitava kujundusega ühe- ja kaheeuroseid. Eks olegi ju need praegusel ajal kõige rohkem kasutuses.
Sendid on taas väärtuslikud
Nii mõnigi inimene on mulle väitnud, et euroajal maksabki ta kaardiga, sest eurodega arveldamine on keeruline ning iseäranis ei seleta silm pisikesi sente. Tegelikult olid kroonisendid veel seletamatumad ja tillemad, kuid krooniaja lõpu poole enam sente palju ei kasutatudki.
Kaardiga ei saa siiski päris igal pool maksta ja kaupmehelegi on kasulikum, kui ostu eest tasutakse sularahas.
Eestlase jaoks oli euroraha alguses harjumatu, et ka metallraha võib olla väärtuslik, et ka see on raha. Siiani ju topiti sendid kibekiirelt taskusse või lasti toidupoe kassa kõrval olevasse annetuskasti. Nii mõnigi kaaskodanik soetas omale kukru metallraha jaoks alles eurode ajastul.
Tänaval maas võis varem pidevalt kroonisente vedelemas näha, omanikuta eurosente aga nii kergelt ei leiagi, kuigi ühe- ja kahesendiseid hakkas aasta lõpul juba ka asfaldile pudenema.
Ma ei ole kunagi varem nii kergekäeliselt raha välja andnud kui euroajal. Ma olen harjunud sellega, et krooni asemel on rahakotis nüüd eurod, aga ma ei ole suutnud omale selgeks teha, mis on eurode tegelik väärtus. Olen tähele pannud, et viimasel poolaastal olen ostnud selliseid asju, mida ma varem kalli hinna tõttu osta ei raatsinud, ja toidupoes lähevad korvi üsna tihti need maiuspalad, mida varem vaid väga eriliste sündmuste puhul endale lubasin. Millegipärast on mul tunne, et ei pea endale midagi keelama. Aga raha saab märkamatult ja väga kiiresti otsa.
Sama kinnitavad paljud. Iseäranis murelikud on lastevanemad, kes ütlevad, et lapsed ei saa raha väärtusest enam üldse aru. Üsna tüüpiline on, et lapsele pistetakse taskurahaks pihku viis või kümme eurot. Kas krooni ajal anti lapsele nii kergekäeliselt 75 või 156 krooni? Vaevalt küll. Paljude jaoks on praegu viie euro väärtuseks 25 krooni ja kümne euro väärtuseks 50 krooni. 100 eurot pole vaat et üldse enam mingi raha. Minu jaoks on see mõtteliselt sama mis 500 krooni, pean naiivselt tunnistama.
50 krooni kohvi eest?
Üliõpilasena ostan loengute vaheajal enamasti kaks topsi kohvi, mis kroonidesse arvutatult maksavad ligi 50 krooni. Kas ma raatsisin krooniajal sellise summa kohvi peale kulutada? Kindlasti mitte! Nüüd aga maksan ju vaid sente …
Kõik, mille hind jääb ühe euro kanti, tundub odav. Ja alla euro jääva hinna puhul tekib mõte, kas tegu on ikka kvaliteetse kaubaga, sest miks on hind nii odav.
Kaupmehed ütlevad, et just pensionäride jaoks pole üks euro enam mingi raha. Pensionäride hinnatundlikkus on ähmastunud.
Enam pole kaugel vist seegi aeg, kui üks euro võrdub tunnetuslikult ühe krooniga. Huviga, kuigi mitte kannatamatult, ootan, millal see päev tuleb. Kui sissetulekud kasvaksid sama hoogsalt, siis palun väga. Kui raha on, kulutan hea meelega, sest raha tahab ringelda.
Mõned mu tuttavad on öelnud, et nemad on loobunud eurosid kroonideks ümber arvutamast, sest sellest pole nagunii midagi kasu. Emajõe ööbik Lydia Koidula elab eesti rahva ajaloos igavesti, aga koidula tasuks nüüd, kui eurod on Eestis käibel olnud juba veidi rohkem kui aasta, vist küll ära unustada.
Eurode kroonidesse ümberarvestamine tekitab üksnes tervisele kahjulikku stressi.