Vallimägi kui sümbollinn
Rakvere iidne linnusemägi, mis samas ka ainulaadne ja maaliliselt kaunis loodusobjekt, on linnaehituslikus mõttes kõige esimene ajalooline nurgakivi meie tervikliku ja koduse asumi kujunemise vundamendis. Seda juba tollest ajast, mil taganes viimane mandrijää ja loodus ise vormistas koha tulevasele uhkele kuningate linnale.
Kes ehitusega on kokku puutunud, teab, kui suurt tähtsust omab nurkmine kivi ühe ehituse püsimajäämisel. Nii ka hoone proportsiooni-stabiilsuse, ilu ja vormiharmoonia seisukohalt võetuna. Kui see tähtis kivi juhtub olema veidikegi loodist väljas või rikutud materjalist, kipub kogu hilisem looming kiskuma kuidagi kipakaks ja kiiva.
Mitte ilmaasjata ei panda ühe tähtsa ehituse nurgakivi sisse või alla tuleviku tarvis olulisi ajaloolisi kroonikaid ja ajastule iseloomulikke esemeid. Nii on ka meie vaoshoitud ilus toretseva vallimäe nõlvadesse talletunud Rakvere minevik, olevik ja igal juhul talletub tulevik koos oma aja ehituskunsti Meistritega.
Ühesõnaga linnamaastiku ehituskunst, selle ilu tunnetamine ja hoidmine loodusega kooskõlas, aga ka vastupidi, on igivana kunst. Kohavalikugeenius elas juba ürgsete looduslaste hulgas ja mingil imepärasel moel on nende oskuste pärijateks kõik linnad. Ärgem siis laskem “rätsepatel” Rakvere esindusülikonnale (mõtlen siin linna siluetti) ette õmmelda suuremat “nööpi”, kui olemasolev “nööpauk” välja kannatab.
Selles osas pean eelistatumaks “ülikonnaõmblejaks” arhitektuuribürood 3+1 (versus KjaP). Nende looduslikku puitu ja kivi eksponeerivad, looduse voolujoonelist kulgemist vormiproportsioonides sümboliseerivad, n-ö in- ja out-vaadete võimalusterohked fassaadilahendused tasandavad vaatleja silmi häiriva kogu hoone kogukuse mõju. Sujuvalt luuakse mulje kivist ordulinnusele toeks mõeldud puitlinnusest …
Teatud ehituskunsti valdkondades autorite kollektiiviga koostööd teinule sümpatiseeribki nende füüsilise arhitektuuri vaimsete reaalsuste filosoofiline analüüs.
Koha valik ja konstruktivism
Kõigil meil on oma sisemise tasakaalu mõõt, mida aga keegi teine ei oska ega saagi mõõta. Tähtis on, et me ise elaksime seda mõõtu austades. Kui ei suuda, tuleb mõõtu muuta ja kuulata oma sisetunde häält.
Tänase päeva arhitekt on kui kasiinomängur, kel taskus “võõras” rahakott. Oma ego peab suutma kokku viia tellija tahtmise, rahaliste võimaluste, linnarahva ootuste, loomingulise lõuendi (meie puhul siis vallimäe nõlva) kunstimahtuvuse ja ümbritseva arhitektuuriruumi koormustaluvusega.
Tundes isiklikult Vilen Künnapit, austades tema rahvusvahelist taset ja tunnustades võimekat kunstinägemist, sooviksin siiski kõike eespool öeldut silmas pidades pehmemat, vallimäe kohavaimu austavamat ja kohalikke ehitusmaterjale esiletoovamat lahendust.
Esimese hetkega pildis meenub Tatlini, Malevitši, Rotšini ja teiste vene avangardi arhitektide inimloomusele pealetükkiv ja abstraktne konstruktivism, millest õhkub pelgalt ilma hingeta vormi steriilsust. Aga see kunstivool toimis lühikest aega möödunud sajandi 20 aastatel.
Teades ka seda, et üle kitsa ja rahuliku (hetkel veel) linnatänava on sealsamas vaikne, 60ndatel püstitatud ehitistest linnaosa, ei tohiks me taotlusliku ülikontrastiga siiski liialdada. Igasuguse arhitektuurilise vormi mõju ruum ei lõpe vihmaveetoru otsa või katuseräästa servaga. Visuaalne ja psüühiline efekt ning funktsionaalne tegevus teatud kindlas hoones toimib palju kaugemale. Ja kuidas haakub pakutava hotelli võimalik lahendus mõni aasta tagasi arhitektuuriteadlaste poolt koostatud vallimäe kui atraktiivse puhke- ja kultuuripargi kontseptsiooniga-projektiga?
Lähtudes Eesti ainulaadse arhitektuuriprofessori Edgar Johann Kuusiku ehituskunsti teooria alustest, peaksin vajalikuks jutuksoleva hotelliprojekti parema lahenduse otsimisel vallimäele kindlasti ära kasutada loodusliku reljeefi dünaamikat. Siit tulebki “pehmema” vormi ruumi sulandumise ja sobiva “nööbi” leidmise võimalus. Järgides keskkonna harmooniat saavutab ka linnamaastik ja selles liikuv inimene kooskõla välise ja sisemise maailma vahel.
Kriitika või arvamusavaldus?
Arhitektuuri puhul on tegemist keerulise fenomeniga, mis ühelt poolt on määratletud väliselt – ühiskonna või inimgrupi tahtmiste ja võimaluste poolt. Teisalt elab ta oma elu, tal on oma teatud iseteadvus ja isereguleerumisvõime. Arhitektuur kannab oma aja lugu, mida ei saa lugeda sarnaselt mingis süsteemis või ühiskonnagrupis toimuvate muutuste järjestuste lihtsa jadana.
Siit tulenebki igavikuline oma arvamuse või nägemuse väljaütlemise vajadus arhitektuurielus osalejale, ja arhitektile ka kohustus. Igaühel meist on oma originaalne ilumeel, erinev vajadus elukeskkonna tasakaalu või tasakaalutuse järele, isikupärane arusaam ehituskunstist kui keskkondlikust skulptuurist jne. Olgem siis julged kõike seda oma linna hüveks avaldama!
