Ajujaht valgele hiirele

Kui Charlie Gordon võidab labürindivõidujooksus valget hiirt Algernoni, hakkab teadmine oma eksistentsi paradoksidest kasvama matvaks laviiniks.

Esialgu on kõik veel hästi. Vähemalt vaimupuudega Charlie Gordon, Rakvere teatri lavastuses “Lilled Algernonile” Lauri Kaldoja, arvab nõnda. Ta kribib värvipliiatsitega paberilehele “aru annet” või joonistab natuke, keerab pliiatsit teritajas ilmse uhkustundega oma oskuste üle. Klammerdub jopesse isepäisete sõrmedega ja piidleb kelmilt kapuutsi varjust.
Charlie on pelglik ja segaduses, sest talle on pakutud suurt võimalust – ajuoperatsioon võiks täita tema unistuse saada targaks.
Charlie tahab saada targemaks kui see väga tark hiir, kellele kaotamine on üks väheseid asju, mis mehe pahaseks muudab. Tahab, et IQ-testi ei lisanduks mitte üksnes need kaks punkti, mis lahutavad vaimselt alaarenenud inimest madalate vaimsete võimetega isikust, vaid saada niisuguseks, kes saab aru. Ta ei tea veel, kui raske on kanda tarkuse vastuolulist koormat.
Lauri Kaldoja mängib Charliet nõnda, et mehe lihtne soe hing võidab publiku enne, kui ta sõnadeni jõuabki. Charlie usk maailma headusepõhisusse, siirus ja usaldav valmisolek peegelduvad tema olemuses ja sündmuste tõlgendamisviisis. Nii palju on elus rõõmsat ja naljakat, arvab mees. On ka mõistmatut, aga Charlie püüab sellestki arusaamises anda alati oma parima.

Daniel Keyesi kirjutatud lugu, kus tegelane avaneb üksnes oma päevikulaadsete eluaruannete kaudu, ei kirjuta ette Charlie välist joont ega temperamenti. Lauri Kaldoja koos lavastaja Kertu Moppeliga on valinud sangviinilise avatuse, absoluutse vahetuse ning iselaadi huumorimeele. Kraadhaaval intelligentsemaks muutuvas Charlies teisenevad need omadused rabeduseks ja kärsituseks mureneva siirusepõhja kohal, et siis taas headuseks maheneda. Joonistuv kaar on aus ja veenev.
Lauri Kaldoja näitlejatöö on läbimõeldult täpne nii emotsionaalses kui ka füüsilises plaanis. Aju iga arengufaas peegeldub silmavaates, pilgu hajuvuse, teravuse ja terasuse muutlikkuses. Käed, mis esialgu on sundasendis ja kohmakad, saavutavad vähehaaval osavuse, siiski endist mäletades.
Kaldoja Charlie käsutuses on kaks tooli: pehme must tugitool, kus ta räägib sellest, mis tema  maailmas toimub, ning kirjutab aruannet, ja valge kontoritool, kus avanevad hingevalud. Charlie viskleb toolide vahel ja ümber vaimselt rohkemgi kui füüsiliselt. See tuba, see labor valvel oleva operatsioonilambiga on Charlie puur ja labürint, valguse ja pimeduse kohtumispaik.
Valge hiir Algernon ja inimloom Charlie on samavõrd katseloomad tarkade teadlaste käes, kaitsetud ja heausksed. Nende ajule peetav ajujaht on ohjamatu, seda kannustav uudis- ja teadmishimu ei hooli piiridest. See on teaduse igavene dilemma: kas minna edasi tundmatute ohtude kiuste või takerduda ettevaatlikkusse ja eetikasse?
Nõnda kõneleb “Lilled Algernonile” paralleelselt teistsugune olemise võimalikkusest eelarvamuslikus norme jumaldavas maailmas ning inimese kui teadliku ohvrilooma s(t)aatusest.
Charlie annab teadusse oma parima – iseenda. Nagu katseloomadki. Ent tema saab lisada mõistuse apogees tehtud järeldused. Saab võimaluse aju-uurijaid läbi näha, neile vaimsest kõrgusest alla vaadata ja nende mõttemaailmas uidata, kuni minevik endast märku annab.
Vihavaenlase Algernoni, kelles Charlie avastab sõbra ja saatusekaaslase, samastamine õnnetoova jänesekäpaga toob lavastusse mingit kummalist lootust.
Charlie maailma mustvalguses siravad vikerkaarevärvidena pliiatsid ja märkmepaberipakk. Kui esialgu on need pigem mänguasjad, siis vaimse värvilisuse valu ja vaeva tajumine akumuleerib kirjutusvahendeisse pinge. Võimalused tõeks ja valeks, auks ja autuseks – kui keegi suudab neil vahet teha – on tähemärkide/sõnade/lausete kaugusel. Charlie on oma sõnad valinud.
“Lilled Algernonile” toob Kolakambri piiratud ruumi pooleteiseks tunniks inimkonna eetiliste probleemide kvintessentsi, ehkki räägitakse üksnes ühte valusilusalt puudutavat lugu. See lugu ja lavastus (mida vaadates lavastajale ei mõtle, ja see on pluss!) kergitab globaalsete küsimuste hulgast üles inimlik-isiklikud. Kui vastata neile südames sama ausalt kui Charlie, on võimalus saada kirurgilise sekkumiseta natuke targemaks ja paremaks inimeseks. Selles on teatri üks mõte.
Charlie läheb. Algernon on juba läinud, ehkki küll teist teed. Jaht on läbi. Laialivisatud värvipliiatsid tumedal põrandal jäävad kildudena torkima tunnistajate ajusügavusse ja hingesoppi.

TEATER
Daniel Keyes “Lilled Algernonile”. Ulmeklassika.
Lavastaja Kertu Moppel.
Kunstnik Arthur Arula.
Mängib Lauri Kaldoja.