Viimasel ajal on Virumaa Teatajas pidevalt ilmunud lugupeetud akadeemiku Anto Raukase artiklid (viimane 31. jaanuaril), milles hr Raukas tunneb suurt muret sellepärast, et Eesti inimesed ei taha kuidagi muutuda mõtlevateks inimesteks.
Nad ei taha aru saada, kui kasulikud oleksid kaevandused Eestile, ja eriti kohalikule rahvale seal, kus kaevandamine parasjagu käib.
Kuigi siiamaani on neilt aladelt, kus Viru Keemia Grupp tegutseb, enamik kohalikust rahvast lihtsalt jalga lasknud, ümbruskonna väljanägemisest ei tasu rääkidagi. Ühtlasi tunneb hr Raukas suurt muret maailma nälgivate inimeste pärast, lootes ilmselt, et Eestis toodetud fosforväetis sellele lõpu teeb.
Kuid veel suuremad fosforiidivarud asuvad väljaspool Eestit. Võib-olla võiks Viru Keemia Grupp minna välismaale fosforiiti kaevandama? Haaret paistab sel ettevõttel olevat. See ei oleks ka pretsedent. Kas mitte Eesti Energia ei tegutse juba Ameerikas ja Jordaanias?
Anto Raukase demagoogia võiks viljaka pinnase leida võib-olla madala haridustasemega noorte inimeste hulgas, kellel pole õiget ettekujutust sellest, mis mingis Eestimaa nurgas toimub, ja ei ole ka huvi selle vastu. Tekib siiski kiuslik küsimus, kas mure nälgivate neegrilaste pärast sunnib hr Raukast rahvale ajuloputust tegema. Võib-olla on põhjuseks see, et Viru Keemia Grupp maksab hr Raukasele palka? Või ehk hakkab ammenduma graniidimaardla, kus hr Raukasel on osalus? Igatahes väga kiire tundub hr Raukasel ja VKG-l olevat.
Krista Kaasik
pensionär