Juhtkiri: linnamets või metsalinn?

See, et Rakvere tänavu metsapealinnaks kuulutatakse, on igati loogiline, sest Rakveres on metsa üksjagu.

Näiteks kui Kunda oli metsapealinn, siis seostus sellega asja süngem pool: sealt läheb mets sadama kaudu võõrsile või kasutatakse seda toorainena, et tselluloosi teha. Metsa ennast merelinnas Kundas suurt ei leia, kui mõni mänd surnuaia taga välja arvata.

Aga Rakveres on metsa küll, mis linnainimesele meeldivaks kosutuseks on, võiks suisa öelda, et Rakvere on roheline linn.

Siin on küllaldaselt parke, kus jalga ja närve puhata, siin on linnamets, kus sporti teha, siin on muid rohealasid, nagu näiteks vallimägi oma maaliliste nõlvadega.

Tõepoolest, kui linnulennult vaadata, siis läheb linn tarvasarvedekujuliselt kahelt poolt ümber vallimäe ja sealt edasi ümber tammiku. Just tammik on olnud linna sümbol juba õige ammu enne seda, kui me end väge täis kreisi linnaks hakkasime nimetama. Tammeski peaks väge olema. Aga tammik ja ka muu osa linnametsast on juba vana ja ülekasvanud, nii tuleb aeg-ajalt metsale saag sisse lüüa. Ka linnas.

Metsamajandi taga tehti viimastel kuudel metsaga puhas vuuk, mis ajas selle kandi inimesed muidugi tagajalgadele, kuid ega haiget metsa saa ju alles jätta. Küllap sinna kasvab uus mets. Aga see võtab aega. Puu kasvab kauem kui inimene.

Iga puu mahavõtmine on üldse üks emotsionaalne löök.

Alati, kui kusagil mõni mädanenud pappel linnametsniku heakskiidul langeb, helisevad toimetuse telefonid, ja pahandatakse, et mis nüüd. Ja see on mõistetav, sest puuga on ju harjutud.

Metsa või puudega ollakse nii harjutud, et pärast augustitormi või lageraiet võib mõnes kohas suisa ära eksida. Kindlasti on igaüks seda ise kogenud.

Rakvere linnamets on igati tore: seal saab talvel suusatada, kevadel sinililli korjata, suvel sörkida ja sügisel lehtedes sahistada. Ei pea üldse kaugele minema, et tunda end osana loodusest.

Nii et metsapealinlased oleme hea meelega.