Peeter Tammearu ohjab armastust laval ja tööpostil

Emil Braginski ja Eldar Rjazanovi lüüriline komöödia “Armastus tööpostil” pärineb teatri ajaloolisest portfellist – 40 aastat tagasi lavastas selle siin Mai Mering – ja selle pakkumist Peeter Tammearule võib pidada saatuse sõrmeks. “Olen suur Rjazanovi austaja ja üldse vene filmide austaja, tema “Armastust tööpostil” olen vaadanud korduvalt ja korduvalt, see on mul kodus olemas,” ütles Tammearu.
Näidend oli paraku kaunikesti kehvas tõlkes, mida toonane trupp oli üritanud suupärastada. “Mul ei jäänud muud üle kui võtta tekst ette, teha sellest oma variant, kasutades ka filmi dialooge, mis tundusid sinna sisse sobivat. Näidend ilma filmi toeta poleks vahest nii apetiitseks kujunenud, ehkki see on lugu, kus iga roll on pärl näitlejale mängimiseks. Kui oleksin mõlemast soost, tahaksin seal mängida ükskõik millist osa nendest kuuest,” kõneles lavastaja.

Peeter Tammearu ei lasknud end Eldar Rjazanovi filmi kõrgest reitingust heidutada, ka ei hakanud ta teksti kuidagi tänapäevastama. “Pole vaja hakata oma mõtteid lisama, kui tekstis on kõik olemas. Mingi hetkeni, kui ma teksti ette valmistasin, mul loomulikult see film peas oli, jälgisin näitlejate mängu psühholoogilist poolt. See film on ainulaadne selle poolest, et on filmitud ajalises järgnevuses ja pikkade stseenide kaupa; on näha head partnerlust, selles on filmi eriline võlu,” selgitas ta.

Kuna teatrilava ja filmi võimalused on erinevad, ei tee see Tammearu sõnul lavastamist kergeks. “See on nii jumalik tekst, nüansirikas dialoog, sellest kergelt üle ei sõida. Võrrelda, kas Basilašvili või Mjagkov on parem, oleks mõttetu. Aga teatrilavastus on eluskohtumine, kus iga etendus võib natuke teistmoodi olla,” arvas Tammearu.
Lavastades “Armastust tööpostil”, lähtus Peeter Tammearu eelkõige rollidest. “See on lüüriline armastuslugu, lüüriline komöödia, mis ei tegele niivõrd situatsioonidega, vaid sellega, mis neis inimestes toimub sel või teisel hetkel. Mingist anonüümkirjast või leitud armastuskirjast puhkeb küll paras paabel, aga see jääb ikkagi inimsuhete pinnale – kuidas me mingisugustes olukordades käitume, kes on võimeline alatuseks, kelle jaoks on sirge selg ja ausus olulised mõisted. Need on igavesed teemad,” mõtiskles lavastaja.
Nõukogude aeg, milles osa vaatajaid on ise elanud, võib hakata tekitama võrdlusmomente, kuid aeg on lavastaja sõnul pigem taust inimsuhetele. “Kahtlemata on nõukogude inimene omamoodi huvitav olevus. Me nagu mäletame teda, aga siiski järjest vähem, kuidas me ise sel ajal sama stereotüüpselt käitusime ja millised olid need mallid, millest kogu sotsiaalne käitumine algas. See erineb tublisti praegustest käitumismustritest, samal ajal on seda paratamatult palju inimestes sees ja kandub edasi vanematelt lastele, kes on juba vabad sellest kõigest. Seda tuleb võtta kaheti: tol ajal oli palju väiklust ja kitsarinnalisust, aga inimeste abivalmidus, lahkus, kaasaelamis- ja empaatiavõime olid palju suuremad. Käidi ikka teineteisel külas ka,” arutles Tammearu.
Peeter Tammearu arvates võiks vene dramaturgia väärttekste rohkemgi Eestis lavastada, pidamata nostalgiat selle juures eriliseks väärtuseks. “Ega me ei ihka taga mingit riigikorda, vaid naerame selle jaburduse üle ja otsime sealt igaühe nooruse sooje mälestuskilde ja seda, mis on inimlik. Kõik polnud ju kurb ja karm. Rjazanov oli ka väga suur režiimi üle irvitaja ja itsitaja, ja mis võitlusi tema omal ajal pidi pidama, et neid lugusid teha ... Tekst on ju kirjutatud leebe huumoriga,” rääkis lavastaja.


Peeter Tammearu arvates on aeg üle sõitnud nõukaaegsetest moraalitükkidest, kuid vene näitekirjanduses leidub suurepäraseid tekste, mida tänapäevalgi lavale tuua. “Teater tegeleb ju ajalooliste materjalidega, ükskõik missugusest sajandist. Ja kui lool on midagi öelda inimlikus plaanis, siis ei ole see enam oluline, mis ajal ta on tehtud,” arvas ta.
“Mina küll lavastaksin näiteks midagi Leninist, sellest mehest, kes istus 14 aastat eksiilis enne revolutsiooni, siis sõitis kohale ja kukkus asju muutma, aga temast on inimesena täiesti tagurpidi mulje jäetud. Venemaal on palju rikast dramaturgiat ja nii rikas ajalugu, et kui me sellega ei tegele ... Ka eesti metsavendade lood kipuvad teatrist ära kaduma. Tekib justkui valehäbi, et mis me neist ikka näitame,” arutles Tammearu.
Lavastaja meelest pole Eestis kirjutatud tekstipõhise teatri jaoks vajalikku dramaturgiat, see on jätkuvalt lapsekingades. “Mingi põlvkonna auk on sees. Head näidendit otsi tikutulega, ja see ei jää kunagi tegemata. Igast ajast annab midagi teha, ühtegi aega ei pea häbenema,” arvas Peeter Tammearu.

TEATER
Eldar Rjazanov / Emil Braginski “Armastus tööpostil”.
Lavastaja Peeter Tammearu.
Kunstnik Jaak Vaus.
Muusikaline kujundaja Bonzo.
Osades Tiina Mälberg, Velvo Väli, Anneli Rahkema, Erni Kask, Kertu Moppel ja Marin Mägi.