Peibutustants tööposti ümber

Kuidas toimida, kui nii väga tahaks osakonnajuhatajaks, aga oled harjunud olema lihtsalt tossike või on mehisus sügavas tardumuses kehvade aruannete kuhja all? Käed vajuvad jõuetult rippu, kõne kipub kogelevaks ja ametikohta küsida ammugi ei julge.

Mitte lootusekiirtki ei paista. Vähemalt mitte seni, kui uksest lendab sisse eluperemehest kursusekaaslane Juri Grigorjevitš Samohvalov (Erni Kask) – otse Šveitsist, suveniiridega, otse kõrgele ametikohale. Ja soovitab sõbramehe poolest: löö külge!

Imelise dändi ilmselgelt peegli ees lihvitud sarmi peale vajuvad pärani kolmanda kursusekaaslase Olga Petrovna Rõžova (Anneli Rahkema) silmad ning pilguvad korraks pisut tihedamalt trendisõltlasest sekretäri Veerakese (Kertu Moppel) ripsmed. Ainult ühiskondlikult hüperaktiivne, tähtpäevakingitusteks kopikatest rublasid korjav Šura (Marin Mägi) ei märkagi sotsialistlikku supermäni.
Emil Braginski ja Eldar Rjazanovi lüürilises komöödias “Armastus tööpostil” on Peeter Tammearu lavastuses peamine inimene. Inimene kõigi oma vooruste ja puudustega – naljakas, totter, liigutav, kui tahes kareda koore all haavatav ja enamasti ka südamlik. Inimene ja tema rollid elu näitelaval ning nendesse takerdumine oma hinges ja mõttemaailmas. Rollid, mis kasvavad kurvalt üle pea, kui ei saabu kestapurustavat armastust.
Taas on Rakvere teatri repertuaaris näidend/lavastus, mis pehmelt, kuid kerge stilistilise paisutusega vabastab vaatajas naeru, milles nii kaasatundvat kui ka äratundvat rõõmu. “Armastus tööpostil” on meeleolult “Täismängu” sugulane – sama hooliv, veider, ülekeeratult eluline ja puudutav. Kui esietendusel oli veel koosmängus väikeseid kobistamisi, siis lavaelu lähitulevikus saab tööpost kindlasti nauditavalt sisse mängitud.

Kunstnik Jaak Vaus on lavakujunduse lahendanud nagu osav sudokumeister – kõik arvukad vajalikud ruumid on paigutatud lavale võrratu loogikaga, pelgalt lauaplaadi või mõne eseme liigutamisega tekib neid juurdegi. Vaus ilmselt oskaks ka suure kera väiksema sisse paigutada, kui lavastus seda nõuaks. Trikk/kujund Puškini ja Brežnevi pildiga jääbki vaatajale koduseks peamurdmiseks.
Näidendi “Armastus tööpostil” rollid on ilmselgelt suurepärased, aga seda üksnes juhul, kui neid osatakse mängida täpse sisemise kraadiga. Samm ühes suunas tähendaks igavust, samm teises ülemängimist. Peeter Tammearu trupp on tugevasti toetunud näidendi ühe autori Eldar Rjazanovi sõnadele, et komöödiat tuleb võtta kui stseeni tõsielust.
“Kui selles on midagi naljakat – tore, naerge,” lubab autor.

Kuigi vormiliselt astub näidend 70ndatesse, mil riigikordki oli sootuks teine, hakkab see vaatajaga kõnelema tegelastes/rollides peituva inimliku ühisosa kaudu. Igatsus parema töökoha ja isikliku õnne järele on formatsioonideüleselt igiinimlik ning töökaaslases imelise inimese ja võluva partneri avastamine on aktuaalne igal ajastul.

Elus on tööpostiflirdil ja sügavamatel tunnetel ka tumedamaid külgi, kuid lavaloos kõneldakse neist helgeimast – kahe üksiku ja üksildase hinge arglikust liikumisest teineteise suunas koos kõikvõimalike eksitavate nüanssidega.

Üksildase, emotsionaalsesse kõvakesta pugenud ning end naisena maha kandnud juhtivtöötaja Kalugina roll annab Tiina Mälbergile võimaluse targaks ja täpseks koomikaks ning näitlejanna pooltoonid on nauditavad. Väike naeratusevirve suunurgas, ettevaatlikult umbusu varjust heidetud avalad kiirpilgud, väikesed žestid joonistavad nüansirikka karakteri. Nagu arglik loomake nuhutab Kalugina tundeid, julgemata neisse uskuda, iga argliku katsega pisut julgemaks muutudes, tõmbudes tagasilöökidest ehmunult kesta varjule.
Kui kitiinitaoliseist kontorirõivaist koorub liblikalik olevus, muutub palett pisut ühetoonilisemaks, kuid eks kõik armunud olegi milleski ühtemoodi, õnnetuses oleme sootuks eripalgelisemad.

Velvo Väli saab Novoseltsevina (taas)avada oma huumoripoole, pehme naljameele, millega balansseerib mõ­nuga südamlikkuse ja naeruväärsuse piiril. Sünnib hästi väljapeetud roll, võiks öelda, et lausa hiilgav hädapätakas, kellele on võimatu mitte kaasa elada, kaasa tunda ja vihastada.
Velvo Väli on “Vargamäe kuningriigi” Eedist peale olnud tasasel tõusulainel ning viimaste hooaegade rollid näitavad jõudsat edasiminekut sisukuses ja meisterlikkuses. Velvo Väli on põnev näitleja, kelle suhtes kasvavad ootused aina kõrgemaks.

Anneli Rahkema tulipalavalt taasarmunud Rõžovana ning Erni Kask südametevallutaja Samohvalovina hoiavad rolle kerge sordiini all, lastes esipaaril kogu oma vastuolulisuses särada. Mõlemad loovad tegelase nappide selgete joontega, jäädes pigem tüübi kui isiku tasandile.
Kertu Moppel mängib sekretär Veerakese heasüdamlikuks naivistiks-mate­rialistiks, kel sees soe ja abivalmis süda. Enda elulõngad sõlmes, aitab ta teis­tegi omi naiivse heatahtlikkuse ja kõi­kevõitva (välja)lobisemishimuga punt­rasse keerata. Paras rosin selles suh­tepajas, nähtav või nähtamatu nagu lava keevas suhtesupis parajasti tarvis.
Marin Mägi Šurake on nõukalikult eluline – sukad lontis, tuli takus ja alati käepärast mõni ühiskondlik ülesanne, et igavast raamatupidamistööst ­eemale hoida. Osatäitmisest õhkub mängurõõmu ja -vabadust ning vähese lavaajaga sünnib meeleolukas karakter, kes jätkab  “Vabrikutüdrukute” ja “Tuhkatriinu” mõnusalt südikate piigade sarmikat rida.
“Armastus tööpostil” tuletab koomika, lüürika ja inimlikkuse kaudu meelde lihtsat tõsiasja, et tööpost pole lihtsalt post ja töökaaslane pole lihtsalt kõnelev inimühik kõrvaltoas, keda küll näed ja kellega räägidki, aga ei märka.
Kas panite tähele, et üks teie kolleeg on täna kuidagi sõnaaher, aga teisel on uus soeng? Ei märganud? Vaadake siis ometi!

Teater
Eldar Rjazanov / Emil Braginski “Armastus tööpostil”.
Lavastaja Peeter Tammearu.
Kunstnik Jaak Vaus.
Muusikaline kujundaja Bonzo.
Osades Tiina Mälberg, Velvo Väli, Anneli Rahkema, Erni Kask, Kertu Moppel ja Marin Mägi.
Esietendus Rakvere teatris 18. veebruaril.