Marko Pomerants: “Täna on teravaimad probleemid ühiskonnas seotud tööeluga”

Milliste küsimustega tuli riigikogu IRLi fraktsioon Lääne-Virumaaga tutvuma?
Ega see nii ei ole, et tuled Toompea mäe otsast alla ja imestad, milline see elu Eestimaal on.  
Vastupidi, me käime Toompeal oma tagumiktunde tegemas ja ülejäänud elu kulgeb ikka mujal.
Probleemid on igal pool Eestis ühesugused, mingisugust eripära ei ole, võib-olla ainult Ida-Virumaal, kus on oma spetsiifilised kaadriprobleemid. Töötus, elu võimalikkus maal ... Selles suhtes ei suuda Lääne-Virumaa midagi erinevat pakkuda.
Lääne-Viru spetsiifilisteks probleemideks on jäätmekeskusega seonduv – mis selle suure ja uhke keskusega ikkagi kambas peale hakata.
Teiseks soovime näidata koolides, mis inimesed need riigikogulased on, anda noortele võimaluse küsida. See on elementaarne kohustus võtta jalad kõhu alt välja ja natuke ringi liikuda.

Palju on räägitud plaanitavast haridusreformist, kuidas Lääne-Viru selles osas paistab?
Jaanipäevaks peaks selge olema, kas tuleb jaht või ei – kas reform lükkub edasi või mitte. Igas maakonnas on pilt geograafilises mõttes erinev.
Lääne-Virumaa erinevuseks on see, et siin ei kannata mõelda ühe maakonna piires.
Mõeldes näiteks Järvamaa ja Tapa peale – Tapa linna serva mööda kulges vanasti maakonna piir.
Ja Ambla, Koeru ja Järva-Jaani kontekstis tuleb seda küsimust tervikuna vaadata.
Raplamaa ja Türi puhul toimib see [maakonnapiirideülene koostöö] võib-olla tänagi. Kui maakonna piir lõpeb, siis inimeste jaoks ei tähenda see midagi. Mina käisin Tamsalu inimesena Järva-Jaanis koolis, kunagi ma ei mõelnud selle peale, et lähen nüüd teise maakonda toidupoodi. Lähed ikka sinna, kus poes vorsti on.
Teine teema, mille kohta inimesed püüavad teha suuri järeldusi, on kõrgharidusreform.
President ei ei öelnud mitte ühtegi sõna, et muudatusi ei peaks kehtestama. Ta ütles, et mõned rahastuspõhimõtted peavad olema seaduses endas selgemini kirjas, mitte ei saa olla delegeeritud valitsusele. See ei too sellesse süsteemi raha juurde ega kahanda ülikoolide autonoomiat.
Riigikogu kultuurikomisjon peab sellele seadusele vaatama üks või kaks korda uuesti otsa ja tuunima selliseks, et president kinnitab selle rõõmuga ära.

Millised on praegu sotsiaalvaldkonnas teravamad probleemid?
Täna on kõige teravamad probleemid ühiskonnas seotud tegelikult tööeluga. Ametiühingud plaanivad mitmesuguseid aktsioone. Päris hästi ei olegi kõigi nende sõnumite sisust aru saanud.
Täna on inimesed minemas imelikku teed: streik peaks olema äärmine abinõu, kuid tundub, et streik võetakse esimeseks abinõuks.
Iga kord ei ole ka selge, kas streik on streik või lihtsalt rahvakogunemine või avalik koosolek.
Kindlasti see on Eestis läbivalt selle kevade teema ja sisepoliitikas kuu või kaks päevakorras, kuni asjad saavad paika – alates kollektiivlepingute temaatikast või siis palju furoori tekitanud töölepinguseaduse võimalikest muudatustest ja töötukassa partnerite osalemisest kassa juhtimises.
Mina arvan, et lõpuks lahenevad need asjad ühel või teisel moel kõik. Töötukassa on võib-olla siin esimene näide – päeva lõpuks saavad nii tööandjad kui töövõtjad aru, et ei ole vahest kõige otstarbekam, kui ainuüksi valitsus sellega tegeleb, ja soovivad ikkagi oma osalust realiseerida.

Kuidas hindate oma erakonna olukorda?
Bilanss on positiivne. Eilegi Ida-Virus oli meil liitujaid. Liikmete arvult on endiselt tegemist suuruselt kolmanda Eesti parteiga. Varsti ületame 10 000 inimese piiri.
Ma julgen küll öelda, et kõik, kes viitsivad ja tahavad tegutseda, saavad seda IRLis teha.
See on skisofreenia, et me ütleme, et kui sa oled venelane, siis sa oled mõttetu mees ja hoia IRList 42 meetri kaugusele. Selline suhtumine on mulle sügavalt arusaamatu. Venelase hääl on täpselt koefitsiendiga 1,0 nagu marurahvuslase hääl ja ei ole üldse mingisugust vahet.
Kakskümmend protsenti erakonna 9800 liikmest osales erakonna suurkogul, mis on tegelikult väga hea tulemus. Kui paljudel erakondadel on delegaatide süsteem, siis meil on võimalik kõigil kohale tulla.

Tundub, et erakondadel käib võistlus venelaste pärast, teil näiteks sotsidega.
Ma ei tea, kas see on võistlus. Ma ei tea, kas see oli sotsidele hea diil, aga see oli Vene Erakonnale Eestis raudselt hea diil.
Alternatiiv oleks 0,3protsendilise toetusega erakond.
Täna on neil võimalus osaleda riigikogu valimistel ja olla ühe või kahe inimesega riigikogus, mida neil muidu mitte iialgi ei oleks tekkinud.
Ma ei tea, kas ka sotsid sellest võitsid.
Ida-Virus näeb selliseid inimesi, kes ei oska sõnagi eesti keelt, aga kes on 24 korda rohkem Eestiga nii-öelda kaasas kui mõni, kes kõiki muid olulisi tunnuseid omab, nagu näiteks keeleoskus. Inimesed, kes põevad ja põlevad selle maa pärast.

Milliseid tundeid tekitab teis MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik?
Jõudu ja meelekindlust. Asi on lihtne.
Ma arvan, et see on selline aus olukord.
Ei saa olla korraga Isamaa ja Res Publica Liidu liige ja teha MTÜd Vaba Isamaaline Kodanik.
Kõik inimesed, kes arvavad, et Vaba Isamaaline Kodanik on nende tee, peaksid selle valima. Siiralt.
Korraga mõlemas olla ja iseenda vastu konkureerida ei saa. Kui Vaba Isamaaline Kodanik paneb kohalikel valimistel oma nimekirja välja, on kõik korrektne, kui ei kuuluta samal ajal IRLi koosseisu.
Ma olen selles suhtes pessimist, et on võimalik teha uus erakond, millega saab ilma teha.
Pigem on kahju ja küsimus, miks inimesed ei pidanud võimalikuks ja vajalikuks realiseerida ennast erakonnas.
Kes viitsib, võib oma jalad kõhu alt välja võtta ja vaeva näha – töötamine ei ole IRLis keelatud.

Millised on teil plaanid kohalike omavalitsuste valimisteks?
Eesmärk on tavaline, selleks on nimekirjaga väljaminek kõigis Eesti omavalitsustes.
Ega neid nimekirju nii palju teha vaja polegi, kusagil 226 tükki. Siis hakkab eesmärgi seostamine päriseluga. Vaadatakse, kus on mõtet minna oma nimekirjaga ja kus see väga hea mõte ei ole – oluline, et tekiks kooslus, mis on võimeline kohalikus omavalitsuses neli aastat toimetama.
Oluline peaks olema kohaliku omavalitsuse volikogu kvaliteet.