Margus Kasterpalu: “Ma tean, mis asi isade maa on, puhtpraktiliselt”

Kutsusite rahvast tooma kive valmivasse lavastusse “Isade maa”. Kui palju kive on kogunenud?
Ma ei ole täpselt kursis, aga piisavalt. Saame lavastuse ära teha küll. Kuigi, kust sa talvel neid kive ikka saad lume alt ...

Milleks kivid?
Ühelt poolt on kivid lavastuse kujundus­element. “Isade maa” lõpeb tekstiga, kus üks vana sõber saadab langenud ohvitseri koju ja lubab talle, et see, mis ta surma eel kõneles kujutluspildist, kuidas kuskil on üks suur kivist sammas, kus kõikide sõdurite veri kivist soontest voolab ja süda tuksub. Sellist sammast me nendest kividest laomegi.
Samas, kui ERSP kuulutas kunagi välja ideekonkursi, kuidas jäädvustada Pilistveres küüditatute mälestust, siis tolleaegne luuleteater Valhalla pakkuski välja idee kivikangrust, kuhu igaüks sai tuua kivi iga inimese eest, kes viidi. Üks kivi võrdub üks inimene.
Meilgi Eduard Salmistu laob kividest seda kangrut või Käsmu soovikivihunnikut.
Üks paras kahe rusika suurune põllukivi kui isade maaga seotud oleva eestlase kujund ongi lavastust läbiv. Sealt see kivi.

Kuidas tuli “Isade maa” Rakverre?
Kutsusin Üllari [Saaremäe – toim.] Vanemuisesse “Quevedot” tegema. Ehkki oleme vanad tuttavad, pole ju aega, ei võeta aega, et juttu ajada.
“Quevedo” tegemise ajal meil see aeg ikkagi leidus ja rääkisime vanast sõbrast Gailitist, kellest Üllarile meeldivad rohkem “Saatana karussell” ja fantastiliste novellide pool, mulle rohkem realistlikumad jutustused.
Jõudsimegi ideeni, et saaks väga tervikliku pildi, kui panna kokku “Isade maa” ja “Üle rahutu vee”. See mõte Üllarile meeldis ja leppisimegi kokku, et tulen siia tegema.
Kui kunagi “Noor Eesti” lavastusest Üllariga rääkisime, mõtlesime, et võiks need autorid, kes “Noor Eestis” on karjakaupa laval – nagu nad karjakaupa käisid –, personaalselt ette võtta, mitte kui isikud, vaid nende teosed. Selles mõttes sobib Gailit seda rida, mis võib-olla ei jätku, alustama.

Kirjutasite ise dramatiseeringu.
Juhtus selline asi, et mu valmismõeldud tekstike lahkus enne proovide algust tekstide maale koos vana arvutiga.
Tulin Rakverre, kaasas kunagi Gailitist tehtud pooleteisetunnine portreefilm ja mõlemad raamatud. Hakkasime trupiga otsast peale.
See oli väga hea selles mõttes, et umbes 80 protsenti lugudest, mida me praegu kasutame, ei ole need, mida plaanisin, kui ei tundnud veel inimesi ega olnud nendega töötanud. Koos lugedes, kärpides ja ümber tõstes on see tervik kujunenud.
Sellist rühmatööd ma pole varem teinud. Seal on omad ohud, aga ka väga suured rõõmud.

August Gailit on olnud teie uurimisteema diplomitööst doktoritööni. Kas põhjalik teadmine ei hakka kuidagi takistama kirjandusteoste teatrilavale toomist?
Ju ma siis ei tunne nii põhjalikult, et segama hakkaks.
Puritaanlikuks muutun ma keelekasutuse suhtes. Tahaks väga, et Gailiti keel, milles ta oma lugusid räägib, jääks laval alles ega muganduks näitleja suus, et ka kärpides jääks alles seesama pisut veider, praegusesse suhu mitte väga mugavalt sobituv sõnajärg. Samuti väljendid ja keelendid, mida praeguses kõnes väga sageli ei pruugita. Seal ma vahest olen üsna jäik.
Aga muidu arvan, et Gailit mängumehena ei pane küll sugugi pahaks, kui tema tekstidega printsiibis ükskõik mida tehakse. Autori sõnumit ei ole õige muuta, nagu ükskõik millise asja puhul.
Mingit suurt isamaalist panoraami me ei ehita. Jutustame minimalistlikult ja Gailiti-päraselt erinevaid lugusid. Materjal koosnebki suures osas monoloogidest.
Lavastuses me ei kasuta ühtegi salvestatud helijupikest. Tarmo Keskülli helikujundus sünnib kohapeal. Ta mängib lõõtsa ja suupilli ja kivid teevad häält. Tahame, et helid oleksid ka naturaalsed ja toetaksid üldist loomulikku, võimalikult vähe tehnilist olekut, jätaks lugudele ja sõnadele ühest küljest mõjumisruumi, aga teisest küljest ka vastutuse. Suure muusikalise passaažiga on lihtne võimendada emotsioone, aga prooviksime need seekord sõna kanda jättagi. Videot me ka ei kasuta.

Kas sõna on teatris peamine?
Minu jaoks on. Visuaalne teater on väga huvitav, aga ma ei oska seda ise teha. Kuna Eestis on piisavalt lavastajaid, kes seda valdavad, siis jääksin enda juurde.

Olete ajanud eesti asja 1988. aasta legendaarsetest muinsuskaitsepäevadest ja Valhalla luuleteatrist “Märkamise ajani” välja, nii elus kui teatris. Mis teid ajendab?
See on üks loomulik olek. Kuidagi teisiti ei saagi. Kuidas sa jätad suhestumata kõige sellega, mis enne sind on olnud.
Küllap seegi on tähtis, et olen sellest kentsakast üleminekupõlvkonnast pärit.
Lapsena olen päriselt karjas käinud, hobusevankriga kooli sõitnud, kõik oma koolisuved talus heina teinud. See pool ajast ja meie rahva loost on mul ka selgelt olemas.
Nüüd on teistsugused ajad, aga see isatalu, mitte küll Vabadussõja eest saadud, on Läänemaal ka alles ja ma tean, mis asi isade maa on, puhtpraktiliselt.
See konkreetne on üks väga savine maa, kus eriti midagi ei kasva, aga hirmus armas on ometi. Ju see siis nõnda tulebki.

Teatri tegemine on siis ka mingis mõttes talupidamine – on teil ju Saueaugu teatritalu.
Mitte talupidamine, sest talupidamine tähendab minu kogemust mööda ilgelt ränka tööd, kus rõõm kipub teinekord ära kaduma.
See on pigem nagu aknalaual salati kasvatamine, lihtsalt hästi tore on panna ja vaadata, kuidas tärkab, ja võib-olla ühe prae kõrvale saab sealt näpistada ka. Praktiline väärtus ei ole iseenesest väga tugev, aga seda suurem on emotsionaalne väärtus.
Terve talupojamõistus ütleb, et kui nii ei saa, siis saab kuidagi teisiti. Kui ma tean küll, mispidi kartulid maha käivad, aga kui ma ei taha neid panna ja kõige sellega tegelda, siis selleks, et kohta ära pidada, tuleb teha midagi muud. Niimoodi siis juba 11 aastat. Inimesed on harjunud käima iga suvi.
Niipalju, et oma puhkusekuule peale ei pea maksma, teenib täpselt. On inimestel rõõmugi.

Kui teater on teil kogu aeg hinges olnud, miks lähenesite sellele siis ringiga eesti filoloogia kaudu?
Sõjaväest tulles proovisin korra lavakasse ka, jõudsin eelvoorudes üsna lõpuni, aga sisse ei saanud.
Mul ei tulnud pähegi teist korda veel minna. Läksin Tartusse. Siis tuli Valhalla ja muud asjad, sain oma teatrivajaduse teisiti kanaliseeritud. Tagantjärele mulle meeldib, et olen tekstide kaudu teatri juurde tulnud, tehes dramatiseeringuid.
Muidugi teinekord oleks tore osata anda näitlejale korralikku näitlejaülesannet ka, mitte rääkida, mida autor on meile selle teosega tahtnud öelda, aga kui inimestevahelised suhted on korras, soostuvad näitlejad seda ebaprofessionaalset seletust enda keelde tõlkima, koos ja kaasa töötama ja mõtlema, selle taha alati asjad ei jää.
See on nagu talupidamise paralleel, et teinekord praktiline oskus võib sul ju olla, aga sellest ei piisa, sest midagi muud jääb puudu.
Kui on ikka metsik armastus, siis kasvab kartul teistpidi ka maa seest välja ... lõpuks.

Nüüd on teatriarmastus viinud teid Ugala juhiks. Mida Ugala vajab?
Asi on praegu selles staadiumis, et olen andnud nõusoleku, aga nõukogu koosolek tuleb alles märtsi alguses, nii et ametlikku lepingut veel ei ole. Nii et ­uudis on pisut ennatlik.
Mul ei ole ja loodetavasti ei tule hirmsat vajadust teha ilmtingimata minu teatrit, et see oleks minu nägu ja nii oleks ainuõige. Võib-olla see oleks hetkel hea.
Nagu Üllar kunstilise juhina Rakveres: mitte oma eelistusi peale surudes – aga neid kindlasti kaitstes – on ta aastatega siin väga tasakaalustatud pildi kokku saanud.
Arvan, et sellise väikse koha teatri puhul on see ainuvõimalik tee.
Tallinna kesklinnas võib teha ka teistsugust teatrit, staariteatrit, ühe pildi keskset teatrit. Seal on piisavalt publikut.

Missugune on Rakvere teater?
Rakvere teater on väga hea auraga koht.
Kuigi ma neist aura-asjadest suuremat ei jaga, aga siin on oma vaimsus ja inimesed käivad, sära silmas. See on tunda.

Teater

August Gailit “Isade maa”.
Lavastaja ja dramatiseerija Margus Kasterpalu.
Kunstnik Kristi Leppik.
Muusikaline kujundaja Tarmo Kesküll.
Osades Liisa Aibel, Margus Grosnõi, Maarika Mesipuu, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Tarvo Sõmer.