Hinnangu streigile saab anda, kui sõnadele järgnevad teod

, Rakke gümnaa­siumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olav Mäe.
Olav Mäe. Foto: Tairo Lutter

Esmalt, olles ise õpetaja, tänan kõiki neid, kes on meie streigiga solidaarsed (lasteaedade õpetajad, arstid, transporditöötajad – palun vabandust, kui keegi nimetamata jäi!). See on üks oluline erinevus, mis muudab käsiloleva oma õiguste eest väljaastumise laiaulatuslikumaks aastal 2003 toimunust. Kindlasti on tegu ühiskonnas levinud laiema rahulolematuse näitega.



Miks siis minu kolleegid üle Eesti streigivad ja miks see rahulolematus on laialdasem kui vaid ühe eluala inimeste suhtumise väljendus? Vastus tundub olevat nii lihtne kui ka keeruline. Esimene seletus, mis pähe tuleb, on väga lihtne – õpetajad on väsinud lõputuna näivast ülesannete kuhjast, mis on ajas kasvanud, mitte pole vähenenud.

Sellest on paljud kolleegid kirjutanud. Seetõttu ei näe ma põhjust kõike kordama hakata, rõhutan ainult, et kui paljude teiste elualade töötajate tööpäev lõpeb oma töökoha välisukse sulgemise hetkel, siis õpetaja tööpäev on selleks hetkeks vaid poole peale jõudnud.

Järgnevad pikad töötunnid järgmise päeva ettevalmistusi tehes, õpilaste töid parandades, hulgaliselt muud paberitööd tehes jne. Selle kõrvalt tuleb elada veel pereelu, kasvatada oma lapsi, külastada teatrit, kontserte, lugeda raamatuid. Tuleb tunnistada, et mina võin viimastel aastatel raamatuid endale lubada eelkõige raamatukogust laenutades, teatrietenduste ja kontsertide külastamine on muutunud peamiselt erandnähtuseks. Ometi on õpetaja puhul eneseharimine loomulik, ilma selleta on oma elu raske ette kujutada. Paraku ei õnnestu niimoodi elada, sest napib raha ja aega.

Kui riigis toimub streik, on see märguanne, et midagi väga olulist on tegemata jäänud. Minu rahvuskaaslased ei ole tulipead, kes esimesel võimalusel tänavale tormavad – järelikult on valitsevad ringkonnad (valitsus, parlament) tegutsenud nii, et muud võimalused oma huvisid kaitsta on ammendatud.

Marko Pomerants on oma hiljuti ilmunud intervjuus meie maakonnalehele tunnistanud, et poliitikud on tavalised, igapäevaeluga kursis olevad inimesed, kes käivad Toompeal oma tagumiktunde tegemas.

Pole mingit põhjust arvata, et see võiks teisiti olla. Ometi tekitavad needsamad poliitikud ebaloogilise olukorra, kus kaob usk nende kursisolekusse riigis valitseva olukorraga. Või on tegemist küünilise lähenemisega põhimõttel, et “küll nad kannatavad ka seekord ära”?

Ei kannata, sest õpetajad on väsinud lõputult kõlavatest sõnavõttudest à la “haridus on meie prioriteet”. Tänapäeva rahandusele orienteeritud ühiskonnas ei saa poliitikute sõnu enam uskuda, sest viimased aastakümned on pidevalt kõlanud jutud sellest, kuidas õpetajate palk tuleb viia vähemalt riigi keskmisele tasemele. Küsimuse sellinegi püstitus saab olla vaid vaheastmeks teel väärilise töötasu poole.

Saksamaal on õpetajad riigi makstavate palkade pingereas arstide järel teisel kohal, Soomes on õpetaja töö viimase aastakümne jooksul nii prestiižikaks muutunud, et valitseb töötajate üleküllus.

Meil on paljudes koolides probleemiks elementaarne õpetajakohtade täitmine, sest madal palk ei motiveeri.

Ühiskonnaõpetuse tundides olen alati rõhutanud, et meil – nii nagu demokraatlikes maades ikka – on riik kodaniku jaoks, mitte vastupidi. Reformierakonna poliitikute käitumine viimast riigieelarvet koostades ja kaitstes jätab küll vastupidise mulje.

Kõlasid põhjendused, et õpetajate palgatõusuks vajalikke summasid pole võimalik leida, sest vaja on tõsta kaitsekulutusi kahe protsendini sisemajanduse kogutoodangust.

Põhjendusi kõlas teisigi, kuid ainuüksi seegi näide tekitab küsimuse, kas tõesti on meil rahvusvaheliste kohustuste täitmine olulisem oma kodanike probleemide lahendamisest.

Miks on vaja välismaailmale ülipüüdlikult näidata, kui korras on meie rahandus (peaministri lemmikteema, toetudes kõikvõimalikule statistikale), kui oluliseks peame rahvusvaheliste kohustuste täitmist jne.

Kas streigist on kasu? Loodetavasti jah, kuigi lõpliku hinnangu saame anda alles siis, kui sõnadele järgnevad teod. Lubadusi stiilis, et haridus on prioriteetne, oleme kuulnud lõputult, kuid tegusid pole järgnenud.

Ebaveenvalt kõlasid ka haridusministri viimased seisukohad saates “Foorum” oodatava palgatõusu kohta järgmisel aastal. Sõnade vahelt võis välja lugeda, et oma valdkonna kaitsmiseks on vaja laiemat toetust. Nõus, kuid mida see näitab? Aga eks ikka eelkõige seda, et reformierakonna ministrid ei ole tajunud olukorra tõsidust.

Enne muude kohustuste täitmine ja alles siis oma kodanike muredega tegelemine. Või pole see nii? Eks aeg näitab!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles