Kohala mõisa omanikku Mika Vehmaneni üllatas ebameeldivalt keskkonnaametist saadetud mõisapargi kaitsekohustuse teatis. Maaomanik ei ole nõus, et maa on küll tema oma, aga Eesti riik selle valitseja.
Kohala mõisa omanik tahab ise parki kaitsta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mika Vehmaneni abikaasale Karinile kuulub kaks katastriüksust, millest üks paikneb osaliselt Kohala mõisapargis ja teine väikeses osas Kohala mõisapargi alleel. “Tuleb välja, et kuigi mina olen omanik, ei tohi ma valitseja ehk riigi loata oma maal paljusid asju teha,” arutleb Vehmanen, kes enda sõnul on siiani ilma kaitseala nõuetetagi parki jõudumööda igati heaperemehelikult hooldanud ja kavatseb seda teha ka edaspidi.
Küsimus on tema meelest põhimõttes – kas Eesti vabariik liigub suunas, kus eraomand ei olegi enam püha ja puutumatu? “Alguses võtame maaomanikult ära maad ja siis ühel päeval ka majad ja ettevõtted. Liigume tagasi kommunistliku riigikorra poole?” küsib ta.
Loetletud kohustuste ja keeldude täitmise eest vähendab riik ehk valitseja vastutasuks maamaksu 50 protsenti maamaksumäärast ehk umbes 35 eurot.
Märkimist väärib asjaolu, et vastupidi enamikule Eesti mõisatele Kohala mõis muinsuskaitse alla ei kuulu.
Keskkonnaamet tugineb riigi valitsejaõigusele, viidates Rakvere rajooni TSN täitevkomitee 27. novembri 1958. aasta otsusele nr 300 “Looduskaitse organiseerimisest Rakvere rajoonis.” Kohaliku tähtsusega parkide piire ja kaitsekorda täpsustati paari Rakvere rajooni täitevkomitee otsusega küll ka 70. aastail, kuid põhimõtteliselt jäid vanad reeglid kehtima. Eesti vabariigi looduskaitseseadus võeti vastu 2004. aastal ja selle alusel jäi senine kaitsekord kehtima kuni uute kaitse-eeskirjade jõustumiseni või kehtetuks tunnistamiseni. Kohala mõisa pargi uuendatud piirid kinnitati 19. mail 2011 määrusega “Lääne-Viru maakonna kaitsealuste parkide ja puistute piirid”.
Keskkonnaameti Viru regiooni kaitse planeerimise spetsialisti Riina Kotteri andmeil saadeti 2007. aasta augustis maaomanikule selgituskiri, kus põhjendati, miks on vajalik mõisapark kaitse alla võtta. “Kaitseala staatus annab maaomanikule võimaluse taotleda keskkonnainvesteeringute keskuselt toetust pargi rekonstrueerimiseks ja hooldamiseks,” pakub Kotter välja ühe võimaluse kulutuste katmiseks.
Kas Kohala mõisa maa ostja üldse teadis, et ostab osaliselt kaitsealuse maa? Tuleb välja, et mitte. “Sõmeru vallavalitsus andis välja korralduse maa ostueesõigusega erastamise kohta 15. märtsil 2004. aastal. Korralduses on loetletud maa kasutamisel kehtivaid piiranguid, kuid sellest loetelust on välja jäetud igasugune info Kohala mõisa pargi kui kaitsealuse objekti kohta,” tunnistab Kotter. “Ka Lääne-Viru maavanema korralduses maa ostueesõigusega erastamise tingimuste kohta ei mainitud sõnagagi pargiga seotud piiranguid. Info pargi kohta on jäänud välja ka 2004. aasta 25. augustil sõlmitud maa ostu-müügi- ja asjaõiguslepingust. Seega on korralduste ja lepingu koostamisel kohaliku omavalitsuse ja maavalitsuse ametnikud teinud kahetsusväärse vea: Karin Vehmaneni ei informeeritud kaitsealusest objektist.”
Lääne-Virumaa torkab silma eriliselt suure parkide arvu poolest. Keskkonnaregistri andmeil on siin 41 kaitsealust mõisaparki, mis valdavalt eraomandis. Rahulolematuid maaomanikke olevat siiski üksikuid, mis võib Vehmaneni arvates olla tingitud ka asjaolust, et piirangud on juba ära toodud ostu-müügilepingus.
Kohala mõisa naabruses paikneva Uhtna mõisa omanik Meelis Parijõgi peab samuti järgima pargi kaitseala tingimusi, ta ei ole sellest aga eriti häiritud. “Minu olukord ei sarnane ka Vehmanenide omaga, nemad tegelevad Kohala mõisas turismiga, mina siin mitte,” ütles Parijõgi.