Ohvrite elumängukannid

Ega Sõduril lõpuks muud üle jäägi kui vagaselt nurgas toolil konutada. Lugu ei tule. Sest keegi ei taha teada. Kinnisilmi elamine teeb asjad lihtsamaks. Enda ohvrina positsioneerimine muudab elu küll veel lihtsamaks, aga vastikuks.
Aastal 1995 kirjutatud näidend “Neetud”, autor Sarah Kane, Heigo Tederi lavastuses Rakvere teatris on räige, kuid mitte lõpuni. Liiga palju on loojais inimlikku hoolivust, et pedaali täie jõhkrusega põrandasse suruda. Vastikuse varjust kumab inimene. Nõnda paistabki laval toimuv kui ekstreemne ohvrite kokkusaamine möödarääkimiste ja möödategemiste laviinis.

Kaheinimesevoodiga hotellituba (kunstnik Gabriela Liivamägi), kus publik seab end nähtamatu kardina taha vaatlejapositsioonile, häälestab ootele seatud šampanja ja punase roosi kaudu pigem romantilise kohtumise lainele. Ent armunud kudrutajate asemel saabub hallipäine rassistlike vaadetega närvipundar Ian koos autistlike joontega plikaohtu Cate’iga (Natali Lohk) järjekordsele (kepi)kohtingule. Mees, kes kohtleb kallimat kui kohtlast kaltsunukku, ja neiu, kes otsib mehes ilmselgelt isakuju, ei saagi teineteist adekvaatselt kuulda. Vaimsed lainepikkused ei klapi. Kehalistega on omad probleemid, vähemalt ühe partneri meelest.
Heatahtlik ja alistuv Cate näib mentaalselt süütu ohvritallena, keda vana ajakirjandushunt lõrisedes armastab. Aga hundil paistavad olevat jahimehed kannul, revolver lipsab iga kobina peale padja alt välja ning närvlikkus on Toomas Suumani rolli võtmesõna.

Mees tunneb endal ohvrilooma märki. Ta teab, et tema valida on üksnes suremise viis. Viimane, mida ta elust tahab, on armastus. Nõnda, kuidas tema sellest aru saab ja kiirkorras teostada suudab. See on üks kurb ja kibe armastus, alandamine enesehaletsusega pooleks. Ja surm ei tule ega tule.

Kui naisega mängitud, on kord meestemängude käes. Sõduri püssitoru ees on elusekunditel teistsugune väärtus ja siht. Ohvri ohver olla pole lihtne. Mait Jooritsa Sõdur kui eeskujulik hävitusmasin ragiseb keevitustest, tema pragunevast hingesoomusrüüst voolab kõrbeliiva, mille kõrvetuse vastu pole kaitset. See on üks isevärki tavaline Sõdur, sõjardluse sigitis ja ohver, mõningate hingeriismetega. Omamoodi rahuvalvaja selles hotellitoa põlvkondadevahelises sugudesõjas, endal hingerahu igaveseks saatanale müüdud.
Need inimesed on emotsionaalselt tühjad, põlenud, tuhastunud tunde- või tundetuse narkomaanid, kes vajavad füüsilise surma lähedust tajudes aina tugevamat valuannust, sest mõistmisest poleks enam abi. Aga valu ei õilista, pigem lisab varje inimese tumedamasse poolde, mille pimeduse põhja keegi meist parema meelega ei vaataks. Ei suudaks, ei ulatuks. Ei elus ega eneses. Nad esindavad kolme võimalust mängida end saatuse mängukanniks: sihitut protesti, jõuetut alistumist ja poolpimedat kättemaksu.
Ajakirjaniku suust pead sa tõde kuulma: see ei huvita kedagi. Maailma üksainsus heitleb meis enestes, kõrvalolija jaoks pole selles ilmas kohta. Abiotsivalt väljasirutatud käed, sõnad, pilgud haaravad üksnes õhku. Sitkemad ehk suudavad ületada hoolimatuse tühermaa enda ja teise inimese vahel. Sarah Kane ei suutnud seda taluda.

Seekord on neljas sein eriti tihkest materjalist, mingi läbipaistev emotsioonikindel kile on laskunud vaataja ja mängija/kehastaja vahele, ehkki esirida istub enam-vähem paarikese voodipäitsis.

Või inimliku põrgu põhjas. Kuidas see Tammsaarel “Põrgupõhjas” kõlaski – kui inimese loomine on äpardunud, siis tuleb ta tagasi võtta ...

TEATER
Sarah Kane “Neetud”.
Lavastaja Heigo Teder.
Kunstnik Gabriela Liivamägi.
Muusikaline kujundaja Arian Levin.
Osades Mait Joorits, Natali Lohk, Toomas Suuman.
Esietendus Rakvere teatris 23. märtsil.