Rakveret juhib linnapea, kes on süüdi mõistetud korruptsioonivastase seaduse rikkumises. Nüüd on esimese astme kohtu otsusest möödas juba pea kaks kuud, aga linnapea on endiselt ametis ning saadab meile pilte Kopenhaagenist, kus poseerib koos Euroopa Komisjoni presidendi Jose Manuel Barrosoga.

Aeg läheb ja küllap unustatakse see väike kohtuotsus kui üks tülikas pisiasi. Linnapea jätkamine oma ametikohal olevat puhtalt tema oma südametunnistuse asi.

Ometi on õhus küsimus, kui kaugele on võimalik nihutada piire eetilise ja juriidilise vahel, isiklike ja avalike huvide vahel. Kes siis ikkagi vastutab ja mille eest? Sest poliitika ei ole tehtav JOKK-lahendustega, Rakvere inimesed ei saa ja ei peagi seda uskuma.

Rakvere linnavolikogu esimees Mihkel Juhkami püüdis 18. jaanuaril Virumaa Teatajale antud intervjuus jätta muljet, et volikogu polevatki linnavalitsusega seotud, tegemist olevat kahe võimuasutusega, mis tegutsevad lihtsalt ühise juriidilise isikuna. Volikogu olevat tema sõnul linnapea juhtumit käsitlenud nii suuremates kui väiksemates rühmades.

Kohtuotsuse teatavaks tegemise järel saime samuti volikogu esimehelt 22. veebruaril ilmunud Virumaa Teataja vahendusel teada, et kõik fraktsioonid olevat seda meelt, et linnapeana jätkamine on Jaadla enda otsustada.

Ei tea küll, milliseid rühmi volikogu esimees silmas pidas, kuid volikogu liikmena tean täpselt, et linnapea jätkamise küsimust ei ole volikogus ega selle komisjonides kordagi päevakorras olnud. Ka ei ole vähemalt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni käest selle kohta arvamust küsitud.

Teatavasti on volikogu ja linnavalitsus siiski rohkem omavahel seotud kui üksnes tegutsemine ühise juriidilise isikuna. Nimelt saab linnapeaks ainult see isik, keda volikogu koalitsioon sellesse ametisse usaldab. Rakvere linnas kuuluvad koalitsiooni reformierakond ja IRL. Andres Jaadlale usaldati viimati linnapeatool “tänu” sotsiaaldemokraatide nimekirjas volikogu liikme mandaadi saanud Roman Kusma ja Neeme-Jaak Paabu äkilisele reformierakonna paati hüppamisele.

Võimuvangerdusest 2010. aastal tekkis reformierakonna ja IRLi koalitsioon, kes valis ametisse uue linnavalitsuse ning vastutab linna valitsemise ja maine eest. Nende võimuses on nii linnapea usaldamine kui umbusaldamine. Opositsiooni jäänud sotsidel nendes küsimustes paraku otsustavat kaalu ei ole.

Kohtus süüdi mõistetud linnapea tegevus meedia ja kodanike negatiivse tähelepanu all ei saa kasuks tulla linna mainele. Samuti ei saa kindel olla, et kohtusaagale keskendumine võimaldab linnavalitsusel töötada linlaste huvides piisavalt konstruktiivselt.

Rakvere valitsemist jääb pikemalt mõjutama aga küsimus poliitilisest kultuurist. Poliitikud ise saavad väga palju ära teha, et poliitikat ei peetaks räpaseks ja kahtlaseks asjaks. Eestiski on näiteid, kus on tagasi astutud ja vastutus võetud esmapilgul pisiasjana näivate eksimuste tõttu. Lihtsalt poliitiline kultuur vastab tuntud ütlusele, et asjad mitte ainult ei pea olema korras, vaid ka näima korras.

Kui ametiisikul endal puudub adekvaatne hinnang avalikkuse ootustele, siis reageerivad need, kes sellele isikule võimu on usaldanud. Ka Rakveres on aeg koalitsioonil reageerida ja linnapea usaldusküsimuses otsused teha.

Meedias esines reformierakonna Rakvere piirkonnaorganisatsioon küll jõuliste avaldustega, teatades, et süüdimõistva kohtuotsusega peab Rakvere linnapea Andres Jaadla võtma ise vastutuse ja end linnapea kohalt taandama. Samuti oli piirkonna juhatuse liige Maie Urbas seisukohal, et “kohtuuksi kulutav isik ei tohiks jätkata Rakvere linnapeana”.

Paraku ei järgnenud suurtele sõnadele tegusid. Vastupidi, ühtäkki taandas erakond ennast vastutusest ja soovitas linnapeal teha otsused ainult oma südametunnistusest lähtuvalt ... Ja seda isegi peaministri tasemel.

Rakverest vaadatuna on üsna ükskõik, mida Jose Manuel Barroso arvab Jaadla kohtuasjast ja kas ta sellest üldse midagi teab. Muret teeb pigem see, milliseid sõnumeid on osa poliitikuid valmis saatma ühiskonnale.

Kui Eestis on õhus esimese astme kohtus süüdi mõistetud linnapea kangekaelne jätkamine avaliku võimu teostajana, elamislubadega kauplemine, võõraste kirjade omamine, telefoniõiguse kasutamine, siis tasub meelde tuletada vabariigi aastapäeval presidendi antud hoiatust, et kui ilma kohtuotsusteta ei suudeta eetikas orienteeruda, läheb elu Eestis väga raskeks. On äärmiselt kahju, kui Rakvere muutub sellise poliitilise kultuuri lipulaevaks ja kirjutamata käitumisnormid, millest võtavad eeskuju meie lapsed, muutuvad linna hüüdlause “Väge täis” sisuks.